Maaelu definitsioon, milline see võiks välja näha? Pärast viimast postitust maaelu teemal mõtlesin selle üle palju ja püüdsin seda ka sõnastada. Kas oli tegemist üle jõu käiva ülesandega või ei olegi sellele head kirjeldust, midagi tarka ma paberile panna ei suutnud. Kuskil jooksis mõte kokku. Aga võib ka olla, et ma mõtlesin üle ja maaelu on midagi lihtsat, midagi sellist:
Külad > (talu)majapidamised > neis elavad inimesed > töökohad.
Polegi nii tähtis, kas majapidamised on suvekodud või elatakse neis aastaringselt. Kus töötavad külades elavad inimesed: kodutalus, lähedalasuvas alevikus, linnas või hoopis välismaal. See oleks minu jaoks aktspteeritav hind. Aktsepteeritav, et on hooajati tühjad aga siiski korras hooned, et on majapidamised, kus inimesed käivad mujal kui kodukülas tööl.
Tegelikult on veel midagi, mis maaelu iseloomustab ning ilma milleta ei ole minu arvates võimalik tajuda selle olemust. See “midagi” on tükike maad. Ei, maaelu (ja oma juurte) tajumiseks ei ole vaja hakata ise alet tegema. Piisab väikesest maalapist, mida vastavalt võimalustele kas hooldatakse või haritakse. Neile kes tahavad, piisab sellest täiesti mõistmaks lihtsat tõde, et kõik tuleb maa seest ning selleks tuleb vaeva näha. Et asjad ei tule olemasollu iseenesest …
Alati saab maaelu hinnata subjektiivselt ning seda tehes ei saa ma väita, et praegune olukord maal mulle väga vastumeelne oleks. Mida vähem on maal inimesi, seda rahulikum siin on. Miinuspoolele jääb kulupool. Selline isiklikust vaatepunktist hinnatav maaelu on kulukas ja läheb aina kallimaks, mida vähem maale inimesi jääb. Vastumeelsena tundub mulle arusaam, et kui asjad on minuga või minu ümber korras, on kõik korras. Ei usu, et see lärm mida poliitikud ja kõikvõimalikud huvigrupid on juba möödunud sajandi lõpust maaelu hääbumise üle löönud, on lihtsalt õhust ammutatud.