Konverents-seminar „Küla ajalugu – uurimisest raamatuni”

Lugejate tungival soovil edastan ma lühikese kokkuvõtte eile Koeru Kultuurimajas toimunud konverents-seminarist „Küla ajalugu – uurimisest raamatuni”. Luban, et see saab olema subjektiivne ja mitte väga sisukas.

Kõigepealt olgu ära toodud pdf falina konverentsi päevakava, mida jälgides võib aru saada kellest või millest on jutt. Ise tegin mõned märkmed ka aga seda peamiselt siiski vaid nende asjade kohta, mis mulle seni teadmata olid. Ajakirjanikuna viibis konverentsil Koeru Kaja toimetaja Mait Raudsepp, kelle kajastust võib lugeda aravatavalt järgmisest ilmuvast vallalehest.

Aga kui nüüd järjekorras algust teha, oli esimene kõne Andrus Ristkok’ilt, kes on EKUS esimees. Kui jätta kõrval kõnes mainitud aasta 1637, mida peetakse kodu-uurimise alguseks (sel aastal esitas üks Tartu üliõpilane ettekande Tartust), jäi minu jaoks kõlama mõte “märkidest, mis näitavad kasvavat huvi koduloouurimise vastu”. Millegipärast mina neid märke ei näe! Pigem näen ma ühe enam ja enam lõhestuvat ühiskonda, mille üheks “äärmuseks” võiks pidada ka kodu-uurijaid. See, et kuskil ristuvad sarnaste huvidega inimeste teed, ei ole ilmtingimata märk “kasvavast huvist”. Või kui asjale matemaatiliselt läheneda, siis uurijate arv võib tõepoolest kasvada aga mingit positiivset ja sisulist mõju nende tegevus ülejäänud ühiskonnas ja/või ühiskonnale ei avalda.

Näide mis ma selle väite tõestuseks tuua tahan võib ehk mõjuda pisut meelevaldselt kuid ma arvan, et minu mõte jõuab siiski pärale. Vaadake allolevat fotot. Sellel on MTÜ Kodukant Järvamaa seminari materjalide kaaned ja sama ettevõtmist tutvustav voldik. Kumb on tähtsam? Kas sisutühjad klantskaaned või kehvasti ja odavalt trükitud/küljendatud ühingu tutvustus? Väga sageli iseloomustab see ka külaraamatuid, millest kohe õhkub “eesmärk pühitseb abinõu” mõtteviis. “Eesmärgiks” siis projektirahade ärakasutamine. Head raamatud sünnivad armastusest või sügavast huvist teema vastu ning alati pole vaja kõike püüda mõõta. Koduloouurija ei ole seda mitte soovist tõsta kvantiteeti vaid ikka kvaliteeti.

Andrus Riskok edastas kuulajaskonnale ka uudise uuest kodu-uurija abimehest, Eesti Kodu-uurimise Seltsi poolt 2009 aastal väljaantud raamatust “Kodu-uurija teejuht”. Tegemist oli trükisooja raamatuga, mis jõudiski esmakordselt müügile sellel seminaril. Hinnaga 150 krooni julgesin seda endalegi lubada. Kahjuks pole jõudnud raamatut lähemalt uurida.

Järgmine esineja oli Ene Luka, kah EKUS-t. Teemaks oli “Maa-temaatika õpilaste kodu-uurimistöödes Järvamaa näitel”. Minupärast oleks teemaks võinud olla ka “Matemaatika õpilaste kodu-uurimistöödes …”, huvitavamaks see käsitlust ei teinud. Puudusid slaidid ja et mitte väga iriseda – võõras teema, ei süvenenud. Meelde jäi vast see, et paljud õpilaste uurimistööd avaldatakse juba iidamast-aadamast spetsiaalsetes vihikutes aga täpsemat ei jäänud meelde midagi. 

Pärast pausi astus kõnepulti Liivi Aarma, kes rääkis Järvamaast EV algusaastail. Ta tegi seda Türi ja Koeru kihelkonna näitel aga kuna aeg oli piiratud, jäi loeng pinnapealseks ja vähemalt minu jaoks ei täitnud eesmärki. Siiski võis aru saada, et tegemist on inimesega, kes teemat suhteliselt hästi valdab. Korraks vilksatas ühest tema salidist läbi ka Nahkanuije küla 20 suitsu ja 80 inimesega. Küsimata jäi millisest allikast on need andmed pärit, sest sellist külanime kirjapilti pole minu silm veel näinud ning 20 suitsu ei suuda ma ka parima tahtmise korral siitkandist kokku lugeda. :)

Järgenenud Ülle Tarkaineni ettekannet kuulates tekkis mul tunne nagu oleksin võõrale maale sattunud, kus kõik on uus ja huvitav. No ei teadnud ma sellest teemast midagi. Ei seda, et õigus maad osta tekkis Eestimaa talurahval 1856 aasta talurahvaseadusega, et esimene maaostutehing Järvamaal toimus Koeru kihelkonnas aastal 1850, kui Madis Tuglas ostis Väinjärve mõisalt Sandhofi nimelise maatüki, ega ka seda, et enne 1856 aasta seaduse jõustumist oli talupojal õigus pärandada ainult vallasvara, mille hulka ei kuulunud hooned, loomad ja vili, samuti mitte talupidamiseks vajalikud tööriistad. Viimaseid nimetati raudvaraks. Huvitavat infot oli veelgi ja Üllele tahaksin sarnaselt teistega soovitada julgemalt kasutada oma jutu illustreerimiseks slaide. Saalis istus rahvast, kellele minu ettekujutuse järgi võis suurem osa ettekantud materjalidest kõlada nagu hiina keel. Pilt oleks nii mõnegi mõtte selgemini aidanud edastada.

Vahepeal sai nalja ka kui üks publiku seas olnud tegelastest (kui nimi meenub, parandan) luges ette avaliku pöördumise riigikogu (aga võib olla ka valitsuse poole) pärandkultuuri objektide säilitamise küsimuses. Pöördumine valmis ettekandeid kuulates ja pidevalt heliseva telefoni vahel. Natuke läks esitamine sassi ka ja meenutas koledal kombel seltsimees Tasku puterdamist filmis “Viini postmark”. Aga rahvast see ei häirinud, sest kohe läks saalis lahti elav arutelu, kus ei puudnud ka radikaalsemad üleskutsed. Kohati kippus jutt mölaks minema ja mul oli hea meel kui see lõpes. Ei oska need eestlased kohe lihtsalt üheskoos maas istuda ja oma asja ajada. Ikka on vaja seda riigikogu, valitsust ja erakondi sarjata, “eesti asja” ajada …

Parima ettekandega esines oodatult Fred Puss. Temal oli esitada suhteliselt kuiv materjal, loetelu kõikvõimalikest allikatest mida kodu-uurija kasutada saab, kuid suured kogemused selles valdkonnas, hästi ette valmistatud presentatsioon ja mõnus sõnaseadmisoskus tegid selle kuulatavaks ja nauditavaks. Hästi tehtud! Tema ettekande alusmaterjali leiate aadressilt www.isik.ee/koeru.pdf. Soovitan vaadata ja võimalusel alla laadida! Väga põhjalik loetelu koos linkide ja muuga. Mina muuseas ei teadnud, et esimese vabariigi aegne katasrikaart on olemas GoogleEarth rakenduses (kas keegi oskab mullegi näidata kuidas see toimib)!

Paari viimast ettekannet ma kuulama ei jäänud, sest pealkirjad ei inspireerinud ning poiss tuli lasteaiast ära tuua. Ehk valgustab selles osas meid Heli!?

Ja selline see päev oligi. Sisu nagu oli aga esitlused võinuks olla natukene mahlakam. Kohati tuli selline üliõpilase tunne peale, et kui igat sõna ei konspekteeri, ei saa tagantjärele arugi, mis üritusel käisid. :) Ja uni tikkus peale. Rohkem tsirkust meile pildimaailma sõnumitega harjunud rahvale! Rohkem elulisust. Sest palju neid ikka seal saalis istus, kes lambist teadsid kui suur pinnaühik on “tiin”, termin mida ettekannetes kasutati ilma igasuguse selgitusega täiesti vabalt. Tiin, tiin, tiin … Ma pole teadlane.