Paari päeva tagune kirjatükk

Eile kuulasin Vikerraadiost, kuidas tuhanded eestimaalased kirjutasid e-etteütlust ning mõtlesin, kas mina oleksin sellega hakkama saanud. Kindlasti oleksin aga millise tulemusega. E-etteütluse teksti järelkuulates nagu ei tundunudki väga raske olevat aga jah, nagu ka hindasid olukorda keeletoimetajad, oli palju hooletusvigu. Mäletan seda, et keskkooli lõpukirjandi sain ma küll hinde 5 aga lubatud arv vigu moodustas just hooletusvigadest. Arutleti muuhulgas ka selle üle, kui palju kirjutatakse tänasel päeval üleüldse arvutiga ja kui palju käsitsi. Arvata võib, et arvutiga kirjutatakse rohkem ning seda tunnistasid ka mitmed saatesse helistajad. Ning sealt edasi, kui tähtis on ilus käekiri ja kas peaks siiski suuremat rõhku panema käekirja arendamisele, kujundamisele.

Mõtlesin siis, et mina ilmselt eelistaksin kirjutada asju käsitsi ning vältida arvutit nii palju kui see on võimalik. Mõned päevad tagasi sirvisin üht keskkooli aegset märkmikku ja sealt oma tolleaegseid kirjasõpru. Neid ikka oli ja väga selgelt on meeles, kuidas sai kirju oodatud ja kiiresti-kiiresti vastus saadetud, et jälle oleks midagi tagasi oodata. Lehekülgi tuli ja tuli aga sõrmedes väsimust küll ei tundnud. Eile postkontoris käies pidin ära saatma 8 pakki. Sinna juurde kõikvõimalikke pabereid täites, tundsin küll, et ei jaksa enam kirjutada, käsi väsib ära ja tähed omandavad väga imeliku kuju. Ei meeldinud mulle see pilt, mis sealt avanes. Tabasin ennast mõttelt, et kas mulle meeldiks saada pakk või kiri kelleltki, kes on nii inetult sinna peale kirjutanud. Ja ometigi ma tean ju, et mul on ilus käekiri, suhteliselt. Isegi ilukirja olen ema kõrvalt (kellel on väga ilus käekiri ja kes oskab hästi joonistada) õppinud kunagi ammu.

Nädala alguses, kui aitasin Mattisel koolitöid teha, nägin, kui hädas oli ta pika teksti kirjutamisega. Paari lause kirjutamine varasemates töövihiku ülesannetes ei ole olnud väga raske. Muidugi, ta on väike, alles esimeses klassis ja kõik tähedki pole ilmselt veel selged, vähemalt nende kirjapilt. Teksti suutsime üsna ruttu välja mõelda aga selle kirjapanemine valmistas tõelist raskust. Minu mõte oli see, et tekst nii-öelda mustandina teise paberi peale kirja panna ja siis korralikult ümber kirjutada töövihikusse. Sest vastasel juhul oleks lõputust kustukummi kasutamisest augurida järele jäänud. Ta nuttis ja naeris ja vahepeal aeles voodi peal; siis ta seisis püsti ja poolenisti magas laua taga; nühkis ja nühkis ja ei saanud ta kuidagimoodi seda tehtud. Selline tunne oli, et kirjutan selle teksti ise vihikusse ära. Võtsime mõned laused vähemaks ja tegime neid lühemaks aga palju sa ikka võtad, siis kaob ju teksti mõte ära. Tund ja natuke peale läks meil selle jutu ümberkirjutamisele aega aga tehtud saime ja ma arvan, et lõppkokkuvõttes tuli lugu hea (sest mis sa sellest porgandist ja jänesest ikka nii väga kirjutad) ja laps ei olnudki väga väsinud.

Viimastel päevadel on väljas olnud nii kohutav tuul, et hoolimata selgest taevast ja paistvast päikesest väga õues olla ei taha. Täna oli aga ääretult mõnus, tuuletu ja soe ilm. Olime Matildega väljas, jalutasime pikalt, korjasime põllu pealt ära viimased hundinuiad ja murdsime pajuvõsas esimesed tibudega (Matilde ütleb nende kohta tibununnad) oksad tuppa vaasi. Kuna meie isane kass on olnud kaks päeva kadunud siis püüdsime teda leida kuid kassi asemel sattusime hoopis ühe suure linnu otsa, keda algselt arvasin olevat öökull. Lihtsalt ta nägi välja nagu öökull kuid tema suurus, eriti lendu tõustes pani mind selles kahtlema. Võiks arvata, et äkki kassikakk!? Meil siin, kodu lähedal metsas? Miks mitte?

Söögitegemise kohapealt uusi avastusi teinud ei ole. Suuri maitseelamusi kogenud ei ole. Täna sai küll arutatud selle üle, et kui eelmisel kevadel sai palju söödud erinevaid rohelisi salateid (lamb, rukola, lehtsalat), siis sellel aastal isu nende järele väga ei ole. Eelistatud on hoopiski keedetud juurviljad (porgand, lill-ja spargelkapsas). Ühe salati võiksin aga siiski siin välja tuua, kus ka veidike liha sees. Koostisosad on suitsukana (näiteks 1-2 koiba), kirsstomat, värske kurk ning hiina kapsas. Kana, kurk  ja kapsas tükeldada, tomatid poolitada suurde kaussi, lisada salatikaste (mina kasutan kas kreeka või prantsuse salatisegu, millele lisan õli ja veidi vett), segada ja ongi valmis söömiseks. Seda võib küll lõputult süüa, tõesti on hea. Uue pliidi peal ja ahjus ootavad aga tegemist krõbedad ahjukartulid, praekartulid (nende valmistamist ootame Markolt, mida ta on lubanud teha vähemalt 7 aastat) ja kõik muu hea ning parem.