Väinjärv ajas ja pildis

Mõtlesin, et vaatan ajaviiteks üle kõik need vanad fotod, mis ma olen kogunud Väinjärvest ning jagan neid Nahkanuia ajaveebi vahendusel. Sest kui vaadata Google Analytics andmeid, on suur osa (30-40%) ajaveebi tulevaid külastusi juhuslikku laadi ehk põhinevad mingil otsingusõnal ja otsingumootori poolt kuvatud vastetel. Usutavasti tõuseb sellest postitusest kasu neile, kes otsivad infot suviseid kodumaiseid puhkevõimalusi.

Alustuseks pean tunnistama, et päris iidseid fotosid mul täna veel ette näidata ei ole. Kõige vanemad fotod jäävad kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse, olles reeglina dateerimata. Siiski võib olemasolevatest piltidest saada päris hea ettekujutuse Väinjärve rannas olnud meelelahutusvõimalustest. Pole vist olnud aega kui seal poleks olnud hüppesilda või paate. Ka hüppetorni ajalugu ulatub kindlasti 20. sajandi esimesse poolde.

Kvaliteetsem ujumisrand on minu arvates läbi aegade paiknenud ikka Väinjärve mõisa all, mida kinnitab nii sealsete fotode rohkus kui ka mälestused. Seal oli mõis, seal käidi koolis, liiguti rohkem ja ilmselt toetas seal olemist kuidagi ka järve rand. Ervital on kindlasti olnud paadisild, kas ka “rand”, selles pole ma enam kindel. Samas polegi see nii oluline, sest ujumine pole ju olnud eestlase meelisspordiala vaatamata väikeveekogude rohkusele, samas kui ikka minna oli vaja, tehti seda liivaranna puudumisest hoolimata.

Fotode sirvimiseks kliki esimesel fotol ja seejärel liigu vasaku või parema nooleklahviga kas tagasi või edasi.

Millegipärast tundub mulle, et see Kaarel Aluoja fotokogust pärit foto võiks olla üks vanimaid. Tuginedes vanadpildid.net keskkonnas fotole lisatud kommentaaridele, võiks tegemist olla Molotsovi sillaga. Molotsovi sillaks hüüti seda kohta seetõttu, et see järve osa mõisa alusest sillast kuni poolsaareni oli Molotsovi valduses, kus ilma Molotsovi loata ei tohtinud ka kala püüda. Pildile lisab väärikust ning miks ka mitte vanust sellele märgitud kuidagi arhailisemalt kõlav nimi – Veinjärv.

Sama koht hooajal nägi välja hoopis teistsugune. Väinjärvel peeti isegi ujumisvõistlusi. Oli hüppetorn ning kipakast ehitusest hoolimata sai sild kuumal suvepäeval paksult rahvast täis. Et tegemist on tõepoolest ujumis-, mitte paadisillaga, kinnitab fakt, et paate ujujate juures näha pole.

Siin on tegemist 1924 aastal toimunud Koeru sportlaste ujumiskursusega.

Ja allolev foto kinnitab, et järv oli hinnatud kokkusaamis- ja puhkekohaks ka kihelkonna kaugemate külade rahvale, näiteks tudrekatele. Tasub tähele panna, et siin võiks ujumissild nihkunud juba ranna praeguse asupaiga poole või lause selle kohale, sest vastasel juhul ei saaks nii hästi koos noortega kaadrisse nende selja taga paiknevat poolsaart.

Ja selline nägi Väinjärve mõisapoolne hüppesild välja suvel 1944 koos Valli ja Jutaga …

… suvel 1956 …

… ja siin millalgi veelgi hiljem.

Väinjärve rand

Kuid järve põhjakaldal ei käidud ainult ujumas. Käidi ka paadiga sõitmas, kindlasti kalastamas, pildistamas. Näiteks sellel 1941 aasta fotol poseerivad paadis Väinjärve kodutütred koos oma juhendaja Elli Ilometsaga.

Järgneval fotol on paadisõit paadisolijate erineva riietega kaetuse põhjal otsustades kombineeritud meelelahutus. On neid, kes võtavad päikest ja ujuvad, on neid, kes lihtsalt naudivad ilusaid ilmu. Paadiga kaugemale järvele ujuma minekul oli ka praktiline põhjus. Näiteks kirjutab ajaleht Järvamaa aastast 1927 kuidas Väinjärve ranna rajatised on kohalike poolt lõhutud ning laiali tassitud ning ujumaminek tähendab põlvini mudas sumpamist.

Millalgi viiekümnendatel või kuuekümnendatel hakati Väinjärve rannale andma selle tänapäevast väljanägemist. Selleks tuli järve kallas juurida kändudest, puhastada kõrkjatest ja katta liivaga. Kas töö keerukuse ja raskuse, tehnika nappuse või toona levinud arusaama tõttu inimesest kui looduse kroonist, on kohale toodud lausa linttraktor. Neid aegu meenutab allolev foto, mis peaks oleme võetud otse sündmuskohal ja sündmuste keerises.

Järgmised kaks foto sarnanevad üksteisega võttenurga poolest. Fotograaf on olnud järve läänetipus ja saanud kaadrisse koos järvega ka osa järve kaldal asuvatest Väinjärve mõisa abihoonetest. Neist esiplaanil olev valge hoone seisab sealsamas veel tänaselgi päeval. Kaudselt annab see tunnistust sellest, et nii nagu teiste siinsete veekogude kaldad, on ka Väinjärve kaldad olnud erinevalt tänapäevast omal ajal puhtad ning sobivad kas karjatamiseks või heinateoks.

Kõige lõpuks Ervita rand, mille ajalugu on olnud samuti pikk aga säilinud fotode arvu järgi ehk mitte nii kuulsusrikas. Et seal on paadiga sõidetud ja ujutud, on selge. Hilisematel aastakümnetel võis Ervita uhkeldada sama kõrge hüppetorniga kui see oli Väinjärve rannas. Alanud on kõik siiski paadisillast või paatide randumiseks mõeldud kohast.

Et seal tehti siiski mõlemat, kinnitavad kaks järgmist samast seeriast fotot, millel on jäädvustatud noored Liusvere ja Metsanurga küladest. Tegemist on taaskord kaudse kinnitusega sellest, milliste külade elanikud millist järve randa külastasid. Kui Väinjärve või Molotsovi rand “kuulus” pigem kihelkonna põhja- ja lääneserva küladele nagu Koeru, Tudre, Vahuküla jne., käidi lõunapoolsel kaldal paiknenud rannas Endla soostiku serva jäävatest küladest nagu Rõhu, Nahkanuia, Metsanurga, Liusvere, Udeva.

Hiljem on sealsamas Ervita rannas olnud kohalike noorte suureks rõõmuks korralik sild ja hüppetorn, mille taustal on ennast lasknud 60-ndatel pildistada Ants Leppoja. Ka järjekorras teine foto, kuigi hilisem, on pärit Antsu fotokogust ja annab tunnistust, et vettehüpped on olnud alati populaarsed ka Väinjärve Ervita poolsel kaldal.

Posituse lõpetan fotomeenutusega ajast, mil Väinjärvel toimetas vetelpääste. Minu isa, Mänd Ants, kündmas vetelpääste paadiga ja vormimütsis Väinjärve vahuseid laineid aastal 1971, kolm aastat enne minu sündi.

Rohkem fotosid Koeru kihelkonna veekogudest leiad aadressilt vanadpildid.net. Kui kellelgi leidub kodustes fotoalbumites veel vanu fotosid Väinjärvest, andke kindlasti teada! Paneme need ka üles.

Väinjärve asukoht:


View Larger Map

Jäta kommentaar