Kevadised tagasilöögid

Sõltuvalt vahetuvast aastaajast tuleb olla valmis selle kujunemiseks ühtpidi traditsiooniliseks ja teistpidi üllatusterohkeks. Antud kontekstis need kaks vastandit kohe sobivad. Nii ka käesoleval kevadel.

Vardja teeäärt puhastades ja edasi-tagasi sõeludes tundsin veel möödunud nädala vahetusel rõõmu suhteliselt siledast Kördi muruplatsist. See oli küll talve jooksul muttide poolt üles küntud aga olles nende loomakestega pidevas kokkupuutes, talve jooksul tekkinud hunnikud mind eriti ei häirinud. Esiteks saabki nende abil Kördi suhteliselt muhklikku pinda tasandada ja teiseks saab murutraktor sellega suurema vaevata hakkama. Heameelt tegi mulle asjaolu, et sel kevadel pole Kördile jõudnud metssead ega seda üles tuhninud.

Rõõmu jagus neljapäevani kui pesakaste üles panema minnes avastasime, et üheks ööks oli Kördi taaskord muutunud sigade pidusöögilauaks, kes, jätmata juhust kasutamata, tuhnisid selle osaliselt üles. Tunnistan ausalt, et ma ei hoidnud vandesõnu kokku, sedavõrd pahandas mind avanenud vaatepilt, samaaegselt nii ootamatu kui oodatud.

Teine tagasilöök saabus täna kui otsustasin viimaste päevade plusskraadide taustal võtta kasutusele ühe oma kahest majavälisest veevõtukohast ning avasin selleks sansõlme. Selgus, et sansõlmes oli taaskord vesi, positiivne aga, et seda oli vähem kui ma kartsin. Mulle tundub, et veetaset on pisut aidanud hoida sansõlme paigaldatud külmavalvur, mis endiselt tagab seal 0 kraadist ööpäevaringset temperatuuri ja hoiab koha kuivana.

Tõin saunast reoveepumba ja mõtlesin, et suunan pumbatava vee kohe sealsamas paiknevasse vahekaevu. Kui ma aga selle luugi avasin, vaatas mulle juba teist korda Nahkanuial elamise aja jooksul vastu ummistus. Tarisin välja pika veetoru ning asusin ummistust kõrvaldama, jättes aga kontrollimata olukorra paagis. Olles mõnda aega tagajärjetult äravoolutorus urgitsenud, võtsin vaevaks heita pilk paaki. Ka see oli pilgeni täis.

Sansõlmest pumpasin vee, mida oli tegelikult imevähe, hoovile. Kuna reovee äravedu enne järgmise nädala reedet tellida pole võimalik (tegelikult on aga siis topelttasu eest), otsustasin ülemäärase väetise sealt reoveepumba abil välja pumbata. Mõeldud-tehtud, mis aga ideega kaasa ei tulnud, oli pump ise. Pärast pikemat otsimist leidsin vea üles, kuna voolujuhe on seadmes sees (kuhu ligipääs puudub) viga saanud, sai seade toidet ainult siis kui juhe oli kindlas asendis. Kasutades teate-küll-neid plastmassist kaablikinnitusi fikseerisin juhtme ning uputasin pumba. Kui välja arvata korduvad ummistumised kahe vooliku ühenduskohas, töötas süsteem laitmatult ning lõpuks oli kasu ka äravoolutoru puhastamisest, sest ka sealt sain ummistuse lahti. Taaskord nii ootamatult traditsiooniline “kevadtöö”.

Kolmas tagasilöök, ehk isegi ebameeldivam kahest eelnimetatust, sest ma ei saa kontrollida selle kordategemist, on Vardja tee. Mitte tee ise aga möödunud suvel sinna tasandamise eesmärgil veetud “kruusakoormad”. Kruus, mis tegelikkuses osutus saviks, oli juba ette ohtlik materjal, sest laskmata vett läbi, jääb see igavesti märjaks ja kleepuvaks. Tahtsin siiski uskuda tooja sõnu, et andes savisegusele kruusale aega kivistumiseks, muutub see asfaldist kõvemaks. See võiks isegi nii olla ainult et seda aega kivistumiseks ei ole kuskilt võtta! Nii kleepubki see mistahes asja külge, mis sinna iganes peale astub, paksude klompidena, jättes endasse järele suured augud. Üleeile kalale läinud mees jõudis jõe äärde ilmselt tuukrijalatsites. Käru ja kerge masin, mis ma puude vedamiseks selle ette rakendasin, on paksu savikorra all. Jalgsi märja ilmaga Kördist edasi minek rekreatiivse eesmärgiga ei ole võimalik, sest kleepuv savi rikub igasuguse emotsiooni. Ma olen pettunud aga loodan, et ehk toob saabub suvi kuiva ja mingi lahenduse sellele savilaadungile.

Ilmast ma mitte parem ei räägigi. Juba teist nädalavahetust on ilm väljas nii sitt, et kohe on. Tänagi puhub tugev tuul, kohati sajab, mis teeb väljas olemise mitte just võimatuks aga väga ebameeldivaks. Sellisetel hetkel võtab meeleheide võimust. Vaatame mis homne päev toob.