Alustasin eilset redeli ja saega Kördil. Ajaliselt on küll juba pisut hilja niimoodi müristada ja linnurahvast häirida aga mis parata, ega mul paremat aega neid väikesi saetöid teha pole.
Esimene objekt oli Kördi lauda vundamendil kasvav kolmeharuline paju. Kuigi mul on varasem kogemus just Kördil suurte puude ladvas saega töötamisest olemas, värisesid jalad kas pingutusest või muust, kui ma esimese haru paari meetri kõrgusel maapinnast maha saagisin. Puu oli ju jäme ja kuigi langemisuuna määramiseks oli korralik sisselõige tehtud, polnud siiski kindel, kas mind redelil või redeliga laiaks ei litsuta. Läks siiski õnneks nii selle kui kõigi teiste harudega, mille langetamine toimus lauda vundamendi allesjäänud osasid kahjustamata. Isegi saekett jäi vundamendi kivide vahel terveks.
Kui Mann lastega mulle “appi” jõudis, läksime tahapoole, et seal vanadel saartel mõned eriti madalad oksad maha võtta. Esimene oks, mille läbimõõt tüvepoolses otsas oli ca 15cm riivas kukkudes mu jalga ja õnn, et laupkokkupõrge jäi olemata. See oleks kindlasti tähendanud luumurdu ja kõrgelt kukkumist. Kuigi minu okste saagimise ind rauges selle vahejuhtumiga märgatavalt, saagisin paar oksa veel aga siis panin pilli kotti. Istusime Kördil päikese käes ja püüdsime Maarjaga plaani pidada, mis aga osaliselt ebaõnnestus kuna ka lastel oli meiega mõtteid jagada.
Huvitava vahejuhtumina nägime kohe Kördi taga rebast ja saime teda sadakond meetrit jälgida. Selles olukorras sai isegi Tilde aru sellest, et tuleb olla vaikne ja nõudis meilt vaikust ka siis kui rebane oli ammu metsa kadunud. Huvitavaks tegi selle vahejuhtumi rebasele soodne tuul ning meie valjuhäälne jutt, mida ta järelikult ei kuulnud.
Enne koju lõunale minekut kaevas Mann Karjamardilt välja mitu lillemätast ja avastas kaevamise käigus mulla alt ühe roostes, ilusa voodiotsa. Vedasime kõik koju.
Kui ma olin paju jupid kodu juurde vedanud ja oksad hunnikusse ladunud, võtsin ette murutraktori töökorda seadmise. Aku oli hommikuks laetud ja läks puhaste klemmidega oma pessa. Niiduki kinnitamine võttis kauem aega aga ka see sujus tõrgeteta. Esimese tiiru tegin aida ja kuivati vundamendi otsas ning suundusin siis Kördile mutimullahunnikuid laiali ajama.
Kuigi muru kasvab ja on teatud kohtades niitmiseks küps, on need kohad endiselt kas vee all või väga märjad. Nii jäingi traktoriga viimase mutimullahunniku taha kinni. Turvalisuse huvides jääb traktor sõitja istmelt tõustes seisma. Istudes pole aga võimalik korralikult lükata. Õnneks ulatus vasak jalg maha ja ma sain niipalju hoogu anda, et masin pärast pikemat viramist täiesti süütust kohast välja aidata.
Mulle tundub, et midagi on murutraktori teradega viltu aga see võib olla tunne. Terade kõrgus ja reguleerimisvõimalused tuleb üle vaadata, samuti vajab timmimist rooliga seonduv. Midagi tuleb ette võtta, sest mõned lõtkud on häirivad.
Päeva lõpetasin Kangelase juures õunapuude lõikamisega, mis Maarja poolt pakutud moraalse ja materiaalse toega sujus ootamatult kiiresti. Pimeda hakul jäid lõigata veel puu kõrgemad oksad ja siis kaks meie maja juures olevat vana puud.
Tegelikult olid mulle seltsiks peale Maarja veel Matilde, Truuper, Mats ja Tuti. Kassid tundsid ennast koera juures üpriski vabalt ja koer pidas ennast kah korralikult üleval. Ainult ühel korral nägi ta Abrami taga midagi, mis minu silmale nähtamatuks jäi ning mis nõudis tema kohalolekut, aga hirmus röögatus peremehe suust tõi tuuletiivul juba silmapiiri poole liikuva koera tagasi.
Õhtul mängisime Matiga veel arvutimängu, mina lugesin Indrek Hargla kriminulli ja lõpuks jäime poisiga kahekesi teleri ette magama.