Nädalavahetusel soetasin Matit ja pikemas plaanis ka Tildet silmas pidades uue “vidina”, milleks on TREK Mt. Train 201. Tegemist on ratta sadulaposti külge kinnitatava laste järelveetava rattaga, mis asendab käru või siis rattatooli. Kodu juures tegime esimese proovisõidu ja õhtul käisime kogu perega Väinjärve ääres. Matilde oli Maarja taga kärus ja poiss minuga oma “rattal”. Matile igatahes see väga meeldis ja pühapäeval nõudis ta sama.
Vidina soetamisel on mitu põhjust. Kõigepealt asjaolu, et elame asustatud maailmast piisavalt kaugel, et teinekord kõik koos kuhugi, näiteks Väinjärve äärde või allikatele, ratastega sõita. Kuigi Koerust käivad poisid, ka mativanused, ratastega järve ääres, tundub selline koos minek sõbralikum nii lapse kui enda suhtes. Lihtne on minna koos sõpradega, siis läheb aeg ja vahemaa lennates, üksi või vanematega sõites tunduvad ju paljud vahemaad pikemana.
Teine põhjus oli vähemalt esialgu käesoleva nädala vahetusel toimuv Roheliste Rattaretk, kuhu me siiski otsustasime mitte minna. Võib olla on tegemist minu kiiksuga aga öine melu laagriplatsil ei sobi mulle, eriti kui unetu seltskond on otsustanud ennast välja elada minu telgi kõrval. Uurisin ka korraldajatelt, mida on öörahu tagamiseks ette võetud ja sain vastuseks, et palgatud on turvafirma ning nende käsutuses on 24h vastav hädaabitelefon. Mida sellise otseliini olemasolu reaalselt tähendab, saavad seekordse rattaretke osalised proovida. Minul sellesse kahjuks ülejäänud kõneluse taustal usku ei ole. Ütlesin lõigu alguses “kiiks”, sest vastav korraldajate küsitlus veebis ja eelmisel rattaretkel joomist ning rikutud öörahu probleemina ei näidanud!
Rattaretk siiski meie jaoks ära ei jää, korraldame selle suvel endale ise. Kohti kuhu minna on Eestis küll, seda enam, et varustus on olemas. Ei pea ka mõtlema ja leppima “loodusmehega” enda kõrval, kellel on kast purgiõlut pakiraamil.
Kolmandaks ja mitte viimaseks ostuargumendiks oli hind. Minu soetatud mudeli letihind oli Rademaris 172.50€ aga meie saime selle pisut üle saja euroga. Ametlikult ja toimunud kampaania raames, mitte tutvusi kasutades. Selgus, et need kärud on kaupluses seisunud juba 2010 aastast ning hakanud alles nüüd liikuma. Möödunud nädalal osteti näiteks 4 käru. Võib olla oli hind vale?
Mõtlen siin omaette, et kas selle “vidina” ostmine oli karuteene või mitte Mati armastusele väljas olemise ja liikumise vastu. Poissi tuleb praegu härgadega õue vedada, sest toas ja arvuti taga on kordades huvitavam. Kas see laisa poisi ratas soodustab mugavat äraolemist omal moel või siis vastupidi, pakkudes jõukohast koormust, muudab selle hoopis meeldivaks? Ise loodan muidugi viimast aga tulemusi näeme siiski nädalate pärast.
Matilde muuseas, sõitis eile minu toel Mattise abiratasteta rattaga ja sai sellega hästi hakkama. Ennustan, et veel sel suvel sõidab tüdruk jalgrattaga iseseisvalt, ta on selleks piisavalt kange ja uudishimulik.