Samal ajal kui pool maailma jälgib huviga toimuvaid jalgpallilahinguid, ei tule mulle isegi jalgpalli kui spordiala olemasolu meelde ka kõige suuremal jõudehetkel, kui mistahes tegevus läheks peale. Ma ei tea miks see nii on, sest töötasin aastatel 1996-1999 Eesti Jalgpalli Liidus ja jalgpalliklubis FC Flora võistluste korraldajana. Õppisin armastama oma tööd ehk jalgpallivõistluste ette valmistamist aga mitte mängu ise.
Suurimaks tunnustuseks kogu karjääri jooksul jäi mulle Aivar Pohlaku kommentaar mingil kõrgetasemelisel jalgpallimatsil kusagil välismaal, kui ta olevat pallipoiste tööd jälgides öelnud, et Marko pallipoistega ei anna noid võrreldagi. Tõepoolest, mul oli sats pallipoisse, kes olid oma ala tipud, parimatest parimad ja mul on ka tagantjärele neid meenutades hea tunne. Nad ei vedanud mind kunagi alt!
Minu töö seisnes FC Flora ja Eesti koondise kodumängude korraldamises. See algas reklaamist ja lõppes viimase külastaja lahkumisega staadionilt. Piletimüük, abipersonal, tugiteenused, toitlustus, osaliselt staadioni ettevalmistus, see kõik istus minu õlgadel. Ja nagu võiks arvata eelpool toodud Aivar Pohlaku kommentaarist, võis minu tööga üldselt rahul olla. Lahkusin mõlemast ettevõttest kui sain distsiplinaarkaristuse selle eest, et minu palgatud piletimüüja käis selle asemel, et staadioni väravas passida, vahepeal kohusetundlikult pileteid müümas ka (Viimsi) staadioni teisel poolel aias oleva augu juures! Naljakas – tegelikult üldse mitte.
Toonane jalgpallielu viis mind pea igasse Eesti paika, kus oli olemas staadion. Jalgapallinädala nimelise ürituse raames juhtusin ka korra ise tööandja eest väljakule jooksma, tulemuseks kohutav lihasevalu ning liikumisvõimetus. Kui see oli mu enda süü, polnud Kalevi spordihallis toimunud Aastalõpu turniiri käigus siniseks löödud silm seda mitte. Minu usku lojaalsuse väärtustamisse tööandja poolt kõigutas asjaolu, et saalis sigatsenud ja minu silma siniseks löönud fänn, kelle nimigi oli teada, ei saanud oma teo eest isegi mitte noomitust. Minu mõlemad tööandjad eirasid vahejuhtumit.
Meenutustest üks emotsionaalsemaid on kindlasti taliliiga, mida mängiti meistriliiga klubide poolt südatalvel. Ühe kohtumise tarbeks pidin ette valmistama Tallinnas Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika tänavate vahel paikneva (laste)staadioni. Lumi oli paks ja tavaline tänavapuhastusmasin jäi juba staadioni väravas kinni. Platsi lükkas lõpuks puhtaks linttraktor! Kuid järgmisel päeval oli puhtakslükatud staadion jäätunud ning meeskonnad keeldusid sellel mängimast. Mulle anti korraldus staadion kiirelt liivatada, mida ma ka tegin, tellides kohale liivapuisturi. Meeskonnad lahkusid siiski mängimata, kui nägid liivatamisest staadionile jäänud rusikasuurusi jäätunud liivakamakaid. Minu kahe päeva töö.
Haruldased polnud juhtumid, kus staadion lihtsalt ei olnud mängukõlbulik aga korraldusratas oli juba veerema lükatud ning minul lasus kohustus teha sitast saia. Rakveres olin lõpuks Maarjaga sunnitud lausvees staadionile liiva kärutama, et nii tekitada koht trahvikasti joonte tarvis, sest kohalik kontakt jalutas käed taskus lihtsalt minema.
Võiks ju mõelda, et ebatavalisi olukordi tuleb igas töös ette. Tegelikkuses võiks pisut liialdades öelda, et tavalisi olukordi, normaalselt lahenevaid, tuli minu töös tõepoolest aeg ajalt ette, ebatavalisi jagus igale võistlusele. Kadrioru staadioni direktorilt, kellega oli mul muidu väga hea läbisaamine, sain kord sõimata, sest mängule reklaamid toonud ning autos ööbinud poolakas sittus öösel hädaga staadioni territooriumile …
Postituse alguses mainitud pallipoisid oli üks osa minule otseselt alluvast meeskonnast, kuhu kuulusid veel piletimüüjad ja paar töömeest. Kogu see meeskond töötas ilma igasuguse liialduseta nagu õlitatult. Kui minu mehed olid kohal, võis tuul staadionilt kõik reklaamid õhku tõsta ja need vastu maad puruks visata. Teadsin, et mõne aja pärast on kõik jälle korras. Piletimüüja Taimiga, kes muide, nagu hiljem välja tuli, on pärit Udevalt, saan ma siiani väga hästi läbi ning olen tema jaoks endiselt parim “ülemus”. Väga hea oli koostöö ka turvateenistuse, kiirabi, tuletõrje, politsei ja toitlustusega. Kõik teadsid oma kohta ja probleeme neist valdkondadest ei mäleta.
Mängu ennast polnud mul kunagi aega vaadata ning iga kohtumise korralduslikult õnnelik lõpp tähendas tohutut pingelangust. Võib olla seepärast ma ei tunnegi jalgpalli enda vastu mingit huvi, lihtsalt vanad asjad tulevad meelde ning tekib alateadlik soov ennast neist säästa. Selline on minu suhe jalgpalliga. Aga Mati, Maarja ja Matildega on seda sellegipoolest aida taga platsil lahe vutti taguda. Panen mõnel päeval mõned ajaloolised fotod ka üles.
2 kommentaari
Väga huvitav vaatenurk, mis näitab, et maailmas valitseb tasakaal. Muidu tundub kyll, et kogu yhiskond ja ajakirjandus on show poole kaldu. Sest ega praegusel ajal töisest poolest enam pole kombeks rääkida (nagu vene ajal, kui ka töölisi ajalehes esile tösteti :)). Ilmselt teatakse teatri tehnilisest personalist ja filmitiimi tööst rohkem, kui spordi abivägedest.
Selge on see, et mistahes etendust organiseeriv-teenindav personal on alati varjus, tihti ei hinnata neid enne, kui nad on läinud. Aga ju see nii peabki olema.
Mängijatele on jalgpall yks traumaderohkemaid, lausa sandistavaid spordialasid.
Mis puutub aga vaatajatesse – jöhkravöitu mängudel on ka sarnane publikum. Skaala teises otsas oleks vist iluuisutajad vöi vöistlustantsijad – pole nende alade vaatajatest-huligaanidest kuulda olnud.
Ma pole vahepeal jõudnud blogi lugeda. Ja minu jaoks on see kirjutis siiani ehk kõige põnevam. Seda on tore teada, et oled ka töötanud Eesti Jalgpalliliidus ja FC Floras.
Ma ise olen FC Flora jalgpalliklubi kasvandik. Tegin trenni Koerus Karel Voolaidi trennis kui olin põhikoolis. Samuti käsin FC Flora Kehtna Jalgpallikoolis treeningutel ja laagrites. Hiljem Tallinnas Gümnaasiumi ajal mängisin nii FC Kuressaares kui ka JK Viljandi Tulevikus. Aga siis astusin “suurest” jalgpallist eemale.
90ndad oli karm aeg jalgpallis. Need kirjeldatud läbielamised ilmestavad seda olukorda väga hästi. Jalgpall ise on kontaktiderohke ala – traumad on üks osa sellest.
Jalgpall on maailma kõige populaarsem spordiala, nii ka Eestis. See on lihtne, sotsiaalne ja atraktiivne. Eriti kui oled ise kasvanud koos sellega. Jalgpall õpetab loovust, distsipliini ja meeskonnamängu, mis on üldiselt eluks vajalikud väärtused.
Ootan ajaloolisi fotosid sellest kirevast perioodist!