Pärastlõunal läks väljas väga tuuliseks. Nii tuuliseks, et kui mul poleks õnnestunud saada tänaseks väikest koppa killustikuhunniku äraveoks kuivati vundamendiauku, poleks ma üldse õue midagi tegema läinudki. Aga siis tuli minna.
Tuule tekitatud mürafoon oli ebaharikult tugev ning häiriv. Algselt plaanisin Bobcat’i abil killustiku tõsta kärusse ja see vundamendis käsitsi maha kühveldada aga siis sai kiusatus võitu ja ma lasin Bobcat’il kogu töö ise ära teha. Masinal võttis 15 tonni killustiku vedamine aega kõigest 50 minutit. Arvan, et kokkuhoitud aeg ja isegi rööpad õuemurul olid väärt seda 40 eurot, mis mul töö eest maksta tuleb.
Rahmeldamist aga jagus selletagi. Kuna killustik jäi maha pannes kohev ning selles kohepeal keerata oli masinal põhja peale kinnijäämise tõttu ohtlik, pidin keset süvendit mahakallutatud killustiku ise labidaga laiali ajama. Alguses pidasin masinaga sammu ning loopisin iga kopatäie laiali uue saabumiseks aga lõpuks vandusin alla. No ei jõua üle oma varju hüpata.
Siis läksin Kördile, kindla otsusega seal mõned kõrgema rohuga kohad murutraktoriga üle käia. Kördi tiigi serv oli paksult puuoksi täis ja selleks, et alustada, pidin kolm seljatäit ära vedama. See tegi mind tigedaks nagu herilase. Tuulel polnud sellest sooja ega külma, sest oksi sadas minu ümber maha kogu niitmise aja. Lisaks ragisesid puud ka nii, et ma arvasin end kohe mõne langeva tüve alla jäävat. Pidasin juba mõttes plaani kuidas ma raginat kuuldes traktori kõrvale pikali viskan ja loodan, et traktori kere puu kukkumisraskuse välja kannatab.
Päeva peale tekkis taas õhkõrn lootus, et saan istumiskoha Jaanipäevaks valmis. Aga sellest edaspidi, sest sõltub see ju mitte ainult minust.
Kõige lõpuks hakkab läbi saama ka meie lillevankri aeg. Hommikul oli üks selle ratastest katanud raudrõnga, ega ülejäänudki kauaks ole.
