Loomatöö

Kaks nädalavahetust tagasi otsustasin pea-ja kõhuvalu kiuste ette võtta kartulivagude puhastamise. Olles lokkavat orasheina mõned päevad tagasi pritsinud, lootsin eest leida puhtad vaod, kuid lootus on lollide lohutus, nagu öeldakse. Oras rohetas nii vagude peal kui vagude vahel. Ei mina saanud aru, et see pritsimine midagi oleks aidanud. Kõbla kätte, päevituskreem kehale ja töö võis alata. Esimesed kaks vagu, milled ma muidugi madalama ja vähema rohu tõttu teadlikult valisin, läksid päris kiiresti, kõik edasine aga teosammul. Ma sõna otseses mõttes tagusin kõblaga mitte enam lihtsalt orasheina, vaid meeletutes kogustes mättaid puruks. Lõpuni ei jõudnudki teha, lootsin järgmisel päeval jätkata aga mis sa selle vihma ja tormiga ikka teed. Tabasin ennast mitmel korral mõttelt, et milleks ma seda kõike teen –  ennast tapan seal vagude vahel. Selleks, et suvel mõned vaod värsket kartulit ära süüa!? Ja edasi? Kuhu me need kartulid paneme? Endal meil ju hoida pole neid kusagil. Võiks ju otsida jah kellegi, kes oleks nõus andma kasutada oma keldrit. Selle peale üks tuttav ütles, et kas sul pole muud teha kui minna veel teiste keldreid ka koristama, sest väidetavalt vastutasuks sellist abi oodatakse.

Ega sellega siis veel kõik lõppenud pole. Endiselt teeb muret kõik see, mis nädalaid tagasi maha sai külvatud ja mis mingi väega ei taha üles tõusta. Vaid umbrohi kasvab mühinal. Kata ja mata, kaeva ja kobesta, kasta ja väeta – ei midagi. Peenramaa sai sel aastal ju küll nii hästi ette valmistatud, et paremini ei saakski. Uus muld, nööri järgi kaevatud peenrad, katteloorid, kastmised, väetamised. Ja tulemus – suur ümmargune null. Ei porgandit, ei peterselli, ei türgiuba. Hernetaimede lehed ära näritud. Mõtlesin juba vahepeal, et kas mingi uus huvitav hernesort, selline sakiliste lehtedega aga kui nägin naabrinaisel samasugust hernepeenart, siis oli asi selge, keegi nende kallal toimetab ja mõnuga.

Samad sõnad võib öelda muru kohta. Samamoodi sai aed uut mulda, neli või viis pakki olen seemet sinna sisse uhanud, riisunud, kinni tampinud, kastnud, loopinud ettejuhtuvate saabaste ja tennisepallidega kasse, kes kangesti tahaksid sinna auke kaevata. Ja ei midagi. Masendav, kas pole. Ja siis tuleb keegi tarkpea ja ütleb, et ju siis pole sul kätt!? Milleks, kas muru külvamiseks? Just ühel päeval traktoriga muru niites lendasid mulle suure tuulega vastu võililleseemned. Mõtlesin, et mis neil viga, kukuvad kusagil siinsamas maha ja järgmisel aastal kolletab kevadel kõik jällegi. Ei vaja need seemned rullimist, riisumist ega kastmist. Ega kellegi kätt.

Jällegi mõned nädalad tagasi naabrinaine küsis, et kas mul kurgid ka maha tehtud. Vastasin, et ei ole. Et ei jõudnud ühelegi laadale taimi ostma ja ise ma mingi ettekasvataja pole. Sain peaaegu et peatäie sõimata, et kes see loll siis taimi maha paneb; seemnest tuleb panna. Vantsisin siis poodi, ostsin seemet ja panin ka nö avamaale kasvama. Kas sealt aga ka midagi kasvama hakkab, on iseasi. Täna ei ole seal peenras veel midagi.

Porgandi, peterselli ning oad panin uuesti maha. Vaatan, kas tuleb midagi üles. Hiljuti tuli ühes seltskonnas juttu muude teemade kõrval ka lilletaimedest, nende kasvatamisest ja muust sellisest ning keegi mainis tuha kasutamist pojengidel. Et pidavat hästi kasvule kaasa aitama. Selle peale ütles jällegi naabrinaine, et kes see hull inimene sellist juttu rääkis. Tuhka tohib panna vaid tikripõõsastele. Ei tea, me oleme pannud seda nii siia kui sinna ja tikripõõsad niitsime ikkagi eelmisel suvel maha, sest need lihtsalt ei kasvanud.

Üks peretuttav, kes elanud ka aastaid tagasi maal, ütles  hiljuti, et niikaua kui sa saad asju (peenramaad harida, niita jms) teha mõnuga ja nautides on kõik hästi aga niipea kui need asjad muutuvad kohustuseks, kaob huvi ja sa ühel hetkel ei taha seda enam teha. Mul on need mõtted ka olnud aga hetkel veel käega löömise tunnet pole. Äkki on see hea märk. Aga eks iga languse järel tuleb ju tõus… nii peaks ju loogiliselt juhtuma, nagu üks lapsepõlvesõber kaugelt võõrsilt tervisi saates ütles.