Mardimäe talu on olnud üks Koeru kihelkonna “maailma lõpus” paiknevatest taludest. Ma ei tea talust ja selle elanikest sisuliselt midagi peale paari sõjajärgse foto, millest ühel peaks näha olema seesama lagendik, mida eile õhtul vaatamas käisin. Ega nähtu mind eriti ei üllatanudki – nii need asjad ääremaadel on ja olema saavad. Vanad surevad ja noored kolivad ära. Siiski, Mardimäe ei ole veel kaotatud lahing, maja peaks olema võimalik teoreetiliselt taastatada. Ainult et kes sinna elama läheb?
3 kommentaari
Ma saan nüüd v-o nuudiga aga.. sellistes kaotamisele määratud lahinguis on mingi omamoodi ilu. Ja lõpuks, mis seal siis ikka, las loodus saab tagasi paiga, mis talle kunagi ammu kuulus. Enne seda, kui tuli mees, lõi kirve puusse ja labida maasse.
ps. fotod on ilusad, eriti see uksega.
Ma olen Sinuga nõus Kristi.
Kaartide põhjal mõned tähelepanekud endise “Piibe-Aru” küla kohta
1) 1930-1944 katastrikaadi järgi on jõe ääres “Kapu mõisa” maad.
2) Nõukogude liidu topokaardi järgi on “Väikearu” talukoht ümbernimetatud “Suuraru”-ks. Tänapäeval paikneb “Hundi” kinnistul.
3) “Mõhkjõe-Mardimäe” ja “Mardimäe” on tänapäeval mõlemad “Orumaa” kinnistul. Kas üks nendest on “metsavahi maja”?
4) “Voldikaru” talukoha ümber olev kinnistu kannab peraegu nime “Paasvere metskond 58”
5) Jõekäärudest on saanud soodid