Eile avanes mul elus esmakordselt võimalus proovida kätt paintball’i mängides. Ervita vanade karjalautade juurde kogunes kümnemeheline seltskond ja läks madinaks.
Mis on paintball? Ma arvan, et noorema lugejaskonna hulgas on see termin hästi tuntud. Aga neile, kes seda veel ei tea, olgu lühidalt öeldud, et tegemist on mänguga, kus tuleb värvikuulidega tabada teisi mängijaid. Värvikuule tulistavad välja suruõhuga töötavad “markerid”. Ohutuse mõttes kannavad mängijad spetsiaalseid maske aga arvestada tuleb valusate sinikatega seal, kus kehakate on liiga õhuke või tabamus saadud ligidalt. Igal juhul on tegemist kaasahaarava ja huvitava mänguga, millele aitab oluliselt kaasa keskkond.
Jagunesime kahte meeskonda. Mängu strateegia oli lihtne, võitjaks osutus meeskond, kes suutis kõik vastased “maha lasta”. Esmakordselt mängus osalejana võttis mul harjumine aega. Kuna teised mängijad olid suures osas neis lautades üles kasvanud :) ja tundsid peidukaid hästi, tuli mul nii mõnelgi korral leppida värvikuuliga salaurkast, milleks võis olla pimedas nurgas olev puidumaterjali hunnik või uksealune. Eriti osav hiilija oli Maarek, kes mind korra oma peidukast osavalt kannikasse tabas! Revansi sain viimases mängus, kus vägevas tulevahetuses Maarekist võitu sain.
Tabamused olid valusad! Minul seekord siiski vedas, sest jäin sinikatest ilma kuigi üks kuul tuli lausa vastu kolpa. Samas oli nii mõnelgi teisel neid ette näidata, isegi mitu. Stiilinäited:
Karjalaudad olid iseenesest põnevaks lahingutandriks. Ainus viga oli see, et hooned olid seest tühjad ja kohati nappis varjumisvõimalusi. Aga seal kus neid mõlemale poolele jagus, tekkis ägedaid tulevahetusi. Et asi oleks järgmistel kordadel põnevam, otsustati lautadesse tuua varjevõimaluste laiendamiseks põhupalle ning koristada maast klaasikillud, mis olid sinna tekkinud akende lõhkumisest poisikeste poolt.
Kahe ja poole tunni pikkuse mängimise käigus kulus mul laskemoona umbes 300 ühikut. Sealjuures polnud ma kõige närvilisema näpuga sell. :) Alustades kulus mul värvikuule vähem aga mida mäng edasi, seda selgemaks sai, et vastasest võidu saamiseks on teinekord tarvis kulupool unustada ja päästikule vajutada.
Minu jaoks oli tegemist väga meeldiva ja lõõgastava õhtupoolikuga. Pole midagi parata, sõjamängud (mitte sõda ise) on juba lapsena kuulunud minu lemmikute hulka ja aeg pole palju muutnud. Seepärast ongi selline sportlik hiilimise ja tulistamise kombinatsioon ideaalne lahendus. Kui paljude jaoks on sõjamängud loogiline samm sõjameheks saamiseni, siis minu puhul toimib kõik vastupidi. Mõtlema paneb juba see kui ootamatult mõjub tabamus. Mängus on see “mängult” aga päriselus teist võimalust tulla ei pruugi.
Alloleval pildil on seekordsed mängijad. Kliki pildil, et näha suuremalt!
Neile, kellele Ervital paintballi mängimine huvi võiks pakkuda, soovitan võtta ühendust Rene’ga telefonil +372 56674931. Omalt poolt soovitan ka! Kindlasti kulub igat sorti mängijatele ära hea meelelahutus väga naturaalses keskkonnas, millest luban, et lisan siia lähipäevil mõned pildid! Et oleks kergem otsustada.