Järg artiklile “Vestlus lõkke ääres”

Täna on terve päev vahelduva eduga sadanud, mistõttu mina pole väljas käinudki. Seevastu olen istunud suurema osa ajast arvuti taga ja valmistanud ette Vardja veskikohale paigaldatava infotahvli materjale, vaadanud üle oma vanu fotosid, postitanud ja sisestanud arvutisse paar päeva tagasi avaldatud artikli metsavendadest Lindermannidest. Viimase tahangi siinkohal avaldada.

Õienduseks pean lisama, et artikkel ilmus siiski Õhtulehes, mistõttu Arnold Lindermanni poolt viidatud Rahva Hääle artikliga tegemist olla ei saa.

Niipalju lisan artiklile juurde, et ilmselgelt on tegu kallutatud kirjutisega, mille eesmärk pole tõe otsingud vaid valada poriga üle metsas elanud mehed. Ei oska ka mina öelda, kui vägivaldsed vennad Lindermannid tegelikult olid aga mõistus keeldub uskumast arutluskäiku, kus julmuse etaloniks on endale toidu hankimine metsaloomade küttimise teel, kas tiinete või mitte. Ja sedagi, et just Lindermannide süül jäid siinsed metsad ulukitest tühjaks. Head lugemist!

VESTLUS LÕKKE ÄÄRES

(Algus eilses “Õhtulehes”)

Teisel fotol puhastavad bandiidid Haaviku talust röövitud siga. Üsna mitmel fotol võib näha mehi tapetud pulli, vasikaid või lambaid tükeldamas, mis nad on Päinurme, “Kiire” ja “Bolseviku” kolhoosist röövinud.

Fotodest nähtub, et bandiidid ei andnud armu ühelegi elusolendile. Nad käisid jahil jahikeelu ajal, lasksid tiineid jäneseid, hauduvaid emalinde, tõid pesast ära lennuvõimetud linnupojad. Nad ei halastanud mestkitsedele ega põtradele ning jäädvustasid endid fotodele kalamõrdade ja –võrkude juures. Fotosid silmitsedes meenus vestlus Metsanurga jahimehega, kes ütles, et loomi on neil ikka veel vähevõitu…

Valveta kaupluste, koorejaamade ja võitööstuste riisumine läks bandiitidel libedasti. Murra lukud ja luugid lahti, mine sisse ning võta, mida tahad! Erilist julgust ega mehisust selleks vaja polnud.

Ka kolhoosipõllult ja –laudast oli kerge loomi varastada, sest siin võis süü huntide kaela veeretada. Mõni aasta tagasi liikus tõesti meie metsades ringi kriimsilmi. Me teeksime aga huntidele liiga, kui kõik tookordsed loomade kadumised nende arvele kirjutaksime.

Röövretkedel kolhoosiperedesse seisid bandiidid silm silma vastu kohalike elanikega. Tihti tuli neil pugeda metsa oma haavu lakkuma. Inimesed osutasid bandiitidele vastupanu. See muutis röövlid veelgi metsikumaks. 3. Mail 1953 tungisid nad kolhoosnik Silla tallu, peksid mehe oimetuks, sidusid pererahva kinni ja röövisid maja tühjaks.

Analoogiliselt talitati ka Kadarpiku ja Kase talu rahvaga. Vahendeid ei valitud. Üsna sagely metsistuti peksmisest ja siis lopes see mõrvaga. Nii pidasid jõugu liikmed kinni Päinurme külanõukogu esimehe Oskar Lihtmaa, kes tuli parajasti saunast. Bandiidid viisid ta metsa ja hakkasid rihmadega peksma. Et mees ei karjuks, suruti ta suu käega kinni. Pärast metsikut peksmist ja piinamist Lihtmaa tapeti.

Ükskord tulid röövlid oma jõugu liikme Olev Turu isakoju. Seal kohtasid nad kohalikku elanikku Karl Martsonit. O.Turu jakkas mehe ees relvaga askeldama. Järsku kolas pauk ja K.Martson langes haavatuna maha. Jälgede segamiseks haavatu tapeti ja laip visati jõkke.

Aina uued tapmised ja röövimised! Kuid kes tulistas Metsanurga metsas jahimehi ja tappis Röögumetsa talu perenaise? See küsimus sundis veel toimikuid sirvima.

“POEG, ÄRA LASE!”

Lõpuks leidsin toimikust seletuse, mis võimaldas heita pilku sündmustele, millest jutustas jahimees Metsanurga metsas: Johannes Lindermanni seletus uurijale. Sellest selgus, et vennad Lindermannid peatusid algul oma ema ja Elfriede Holmiga Metsanurga metsades. Kord punkris olles olid nad kuulnud same. Haarangu kartusel olid vennad Lindermannid koopast välja jooksnud ja jahimeestele tule avanud. Vastastikku tulistamisel oli Arnold Lindermann saanud selga haavlilaengu ja bandiidid olid sunnitud lahinguväljalt taganema. Elfriede Holm sidus bandiidi õla ja selja kinni. Siis otsustati punker maha jätta. Mida aga teha vana emaga, kes elujõuliste poegadega sammu pidada ei suutnud? Koopasse maha jätta teda ei juletud: äkki langeb ema sedusmeeste kätte ja annab neile jõugu välja. Johannes Lindermann otsustas oma lihasele emale lõpu teha. Ta läks punkrisse. Nähes temale sihitud püstolit, oli ema hüüdnud: “Poeg, ära lase!” Pojale oli aga oma elu kallim. Ta jättis ema vereloiku maha ja põgenes koos teistega Vägeva metsadesse. Nii tuli kohalikel külaelanikel Röögumetsa talu perenaine viimsele teekonnale saata. Poegadel, kellele ta oli elu andnud, ei olnud tema muldasängitamisega asja. Nad plaanitsesid tol ajal uusi röövretki, püüdes tapmiste ning riisumistega oma perspektiivitut kiskjaelu pikendada. Pärast rööretki, kui puskariuimas jagati riisutud vara, muututi jahejalgseteks huntideks. Isegi hunt murrab siis, kui ta kõht on tühi, jõugu liikmed aga tapsid verejanu pärast. Ühelt järjekordselt röövretkelt tagasi jõudnud, läksid nad Pikanurme kauplusest riisutud kraami jagamisel tülli. Kuna kokkuleppele ei jõutud, haaras Juinart Mitt automaadi ja tappis röövretke kaasa teinud Robert Taska ja Alma Lipardi. Pärast kinnivõtmist palus J.Mitt süüd kergendava asjaoluna arvestada seda, et ta laskis maha kaks bandiiti… Imelikud arusaamad! Johannes Lindermann väitis seletuses, et ta tappis oma ema humaansusest. Kui Arnold Lindermann uue röövretke ettevalmistamisel luurekäigul kinni võeti, andis ta ilma küsimata ka oma kaaslaste asukohad välja.

Ka ülekuulamisel olid vennad omavahel vaielnud, jõugu teistest liikmetest rääkimata. Igaüks oli püüdnud teist mustemana, ennast aga paremana, inimlikumana näidata. Kuid inimesed, kes bandiitide läbi kannatada said, mäletasid hästi, mida jõugu üks või teine liige oli teinud.

Arnold ja Johannes Lindermann kannavad praegu karistust, Elfriede Holm on selle juba ära kandnud. Otsisime E.Holmi üles ja küsisime, millele ta end metsas varjates lootis?

Jõugu liikmed ei olevat lootnud millelegi. Nad uputasid oma hirmu puskariuima, joobnudpäi tegid aga uusi kuritegusid.

“Metsas välja tulla ma ei julgenud,” õigustas end Elfriede Holm. “Kartsin vastutust oma tegude eest. Värisesin metsas, kuni mind kinni võeti.”

Elfriede Holmi vastusest selgub, et elu metsas oli tollal raskem kui hiljem karistuse kandmine. Praegu saab ta paljustki aru. Tihti kasutab ta jumala nime. Usu pärast me inimestest etteheiteid ei tee. Võõrastav on aga jumala nime kuulda inimese suust, kes bandiidina metsas ringi liikus.

Röövimise kohta röögib Holm õigustavalt: “Me tahtsime süüa. Käisime seda hankimas kauplustest, meiereidest, kolhoosidest. Kahju me kellelegi ei teinud – see oli riigi vara.”

E.Holmi arusaamad lähevad paljuski meie omadest lahku. Nii nimetab ta tapmist mahalaskmiseks, röövimist võtmiseks, bandiite metsameesteks …

Ainult siis, kui jut kaldus Räägumetsa talu perenaise, Lindermannide ema tapmisele, lausus E.Holm: “Seda tempu poleks Johannesel küll vaja olnud teha. Sidusin sel momendil Arnoldi selga, kui Johannes kadus punkrisse pudelit tooma. Vägeva kanti jõudes ütles Arnold meile, et ta laskis ema maha.”

… Kui endine kapten Purre tahab oma ideekaaslaste ja relvavendade galeriid täiendada siis võiks ta sinna kanda ka meie loo “kangelased”. Nemad luurasid samuti metsas ringi, tapsid inimesi ja röövisid. Purrele nagu loodud ja otsitud kandidaadid. Võtku! Selle üle me kadedust ei tunne. Meie metsad on neist üksikutest bandiitidest, kes seal kunagi olid, ammu puhtad. Nüüd võivad sinna muretult minna jahimehed, marjulised, seenelised.

A.Pähklimägi