Huvitav lugu nende loomadega, pikka aega pole neid üldse näha ja siis tuleb korraga kaks kokkupuudet, mõlemad pealegi koduõues. Hommikune nahkhiirelugu oli enam kui huvitav, sest loomake rippus ilmselt kuskil murutraktori all ning kukkus sealt käivitamisel maha. Kähriku aga avastas Truuper samuti kummalisest kohast.
Ühesõnaga, toimetasime Maarjaga sauna juures kui koer hakkas haukuma. Kuna me ühtegi olendit liikvel ei näinud, ei pööranud me sellele esialgu rohkem tähelepanu. Kui aga haukumine jätkus, pani Maarja tähele, et Truuperi pilk on suunatud vundamendi sees kindlasse kohta ja me läksime vaatama. Mina läksin koera juurde ega näinud alguses midagi, Maarja aga lähenes teiselt poolt ja nägi minu adrakollektsiooni taga mingit looma kerratõmbununa. Nüüd nägin ka mina ja polnud kahtlust, et tegemist on kährikuga.
Edasine toimus kiiresti. Lasin Truuperi lahti, hetkega oli kõik läbi ning me viisime laiba majast eemale. Mulle jäi mõistatus, mis ajas selle noore kähriku Truuperi juurde, pealegi päise päeva ajal? Kogenematus või mingi haigus? Loom oli jõudnud sisuliselt iseenda kõrvale päris suure hunniku jätta. Oli see loomulik vajadus, hirmu või taas, haiguse märk? Ei oska öelda.
Järgnevad fotod pole nõrganärvilistele.
2 kommentaari
Võib-olla oleks õigem neid fotosid mitte avalikkusele näidata.Pärast on Kanal 2 ja Reporter varsti oma loomakaitsjatega platsis.
Võib olla tõesti kuigi Truuper tuuseldab surnud looma (koera komme veenduda, et vaenlane on surnud) ja mina ei ole harki mitte läbi torganud vaid pistsin kaela hargiharude vahelt läbi, nii oli kõige parem kährikut puutumata kanda. Ma ei suuda selles valguses näha ühtki põhjust, miks loomakaitsjad peaksid aktiveeruma. Jahikoerad murravad kümneid, isegi sadu kährikuid niimoodi.