Homme tähistab Eesti oma taasiseseisvumise aastapäeva. Nii nagu see päev tähendas 1991 aastal Eesti riigile ja selle rahvale uut võimalust, jääb see juhuse tahtel edaspidi ka Preedi mõisa infotahvli taaspaigaldamist meenutama.
Paigaldasin tõesti Preedi infotahvli uuesti. See sai toimuda tänu asjaolule, et keegi leidis selle olevat piisavat olulise ning toetas tahvli teistkordset valmistegemist. Kahjuks ei ole tegemist kohaliku inimesega.
Selle sammuga ei taotle ma mingit üleolekut lõhkujast või lõhkujatest. Ma tahan väga loota, et lõhkumine oli juhuslikku laadi kuid ei saa kuidagi lahti tundest, et tegemist oli kättemaksuga. Mille eest, ei tea. Teise tahvli püsimine või selle uus lõhkumine kinnitab ühe või teise versiooni tõele vastavust.
Olen mõtisklenud palju reaktsiooni üle, mis tahvli lõhkumisele järgnes. Kui Sireti kommentaar ja Janno poolt oma Facebooki seinale riputatud viide välja arvata, reaktsiooni ju sisuliselt polnud ja sellega anti lõhkujate teole vaikiv heakskiit. Seisukohta võtmata on raske selliseid tegusid ja nende tegijaid peatada …
Ma alguses arvasin, et panen tahvli vaikselt üles ega teavita sellest. Aga siis jällegi leidsin, et nii poleks sellel ka mõtet. Keda ma petan? Ja veel ei ole olukord lootusetu.
2 kommentaari
Mina olin küll kuri ja pettunud aga mõtlesin, et mis ma sellest ikka kirjutan, et küllap sa tead, et need kes su tegemistest peavad mõistavad sellise käitumise hukka või õigemini ei mõista seda lihtsalt.
Ma mõtlen, et küsimus ei ole minus. Ühiskonna hukkamõistu on vaja neile, kes lõhuvad. Aga aitäh Sulle selle kommentaari eest!