Otsustasin täna pisut niita. Ilm oli enam-vähem, päikest küll ei paistnud aga soe oli ja vähemalt ei sadanud.
Eelmisel aasta sügisel lasin maja lõunaküljel oleva platsi Jüril ära mürgitada, et suuremast rohust lahti saada. Saingi aga kuna mul selle tükikese üles kündmiseks ja sinna heinaseemne istutamiseks vahendid puudusid, lasin asjadel minna omasoodu. Seepärast oligi sel kevadel lõunapoolne muruplats pruun ja peale võilille ei kasvanud seal midagi.
Hakkasin sellegipoolest niitma ja täna võib seda “muruplatsi” juba roheliseks pidada. Suureks probleemiks on maa sisse peitu pugenud kivid, mida on kümnete kaupa ja mis kipuvad halvimal juhul välja tulema niidukiterade abil. Paremal juhul märkan ma neid kas enne või pärast traktori ülesõitu ning kangutan selleks tarbeks kaasa võetud suure kruvikeerajaga välja. On ka selliseid kive, mida tuleb maa seest urgitseda kangiga.
Mõnikord juhtub ka naljakaid äpardusi. Need kes on muruniidukiga tööd teinud, teavad kui ohtlik on sellega üle sõita kasvõi libamisi heinapakinöörist või mistahes materjalist, mis lubab ennast ümber tiiviku kerida. Tiiviku labade tekitatud õhukeeris tõmbab selle endasse ja tulemuseks on paremal juhul hulk lahtiharutamisele kuluvat aega.
Need, kes on murutraktoriga sõitnud, teavad ka seda, et ohutuse mõttes lülitab masin ennast välja kui sõitja istme pealt tõuseb. Et sellist mootori väljasuremist vältida, üritan ma asjadele, mida maast võtta on vaja, sõita võimalikult lähedale ja küünitada.
Edasi vist polegi vaja rääkida, kes mõelda oskab, saab juba aru. :) Kui ma eelmises lõigus kirjeldatud viisil üritasin maast oma fliisi võtta, kadus see äkitselt tiivikulabade vahele ning kiilus need kinni. Vaatepilt nägi välja selline:
Fliis tuli igatahes maha kanda. Hea, et labade vahel polnud minu käsi või jalg. Neist oleks olnud palju rohkem kahju.
Niitmisest veel niipalju, et tegin täna teoks ammu mõeldud ja plaanitud läbimurde lauda tagant. See osa oli niitmata ja niidetamatu tulenevalt rohu sees olevatest kividega kaunistatud savisest maast. Nüüd kus kõrge rohi on niidetud, kivid välja kaevatud, näeb “laudatagune” oluliselt kenam välja ja niita on ka lihtsam.
2 kommentaari
Märksõnade peale niitmine ja kivid tahaks tähelepanu juhtida veel ühele ohule. Nimelt võib muruniiduki või -traktori (trimmerist rääkimata) alt lendu tõusta pisike kivi, mis on saanud tohutu jõu. Üks sõbrants sai niidukist endale kivikesega vastu jalga, nii et tagajärjeks sentimeetrisügavune auk jalas, traumapunkt + õmblemine + mitu päeva voodirežiimi + šokk mõttest, mis oleks juhtunud, kui selle kivi oleks saanud hoopis 1,5a väike poeg, kelle pea piirkonda oleks see kivi sel juhul sattunud…
Meil niitis eelmisel aastal naaber oma aias murutraktoriga, nii et ka väike kivike läks lendu ja meil üks aknaruut klirinal puruks. Täiskasvanud inimese pea kohal…
Nii et oleme ettevaatlikud :) Ma ise arvaks, et kui mitte liiga madala kõrgusega niita, peaks see seda kivide lennutamise ohtu ka vähendama.
See on hea meeldetuletus, sest mina niidan igasuguseid ohutusnõudeid eirates ilma plastkatteta, mis suunab niiduki terade vahelt tuleva purustatud rohu ja muu “puistematerjali” vastu maad. Võtsin suunaja ära, sest teinekord on mul rohi na kõrge, et suunaja tundub üleliigse ja masina võimsust vähendava tegurina. Aga ohtlik on see kindlasti ja nagu teistelgi sarnastel puhkudel piisab ka siin ühest “vales suunas” välja lennanud kivikesest. Just nagu Monika kirjutas.