Naturaalmajandus

Oleme tasapisi hakanud Nahkanuial enda tarbeks toitu kasvatama. Loomulikult ei jagu sellest vähesest, millest hetkel jõud üle käib, terveks aastaks aga tööst on rõõmu ja midagi oma aiamaalt võttes tahaks uskuda, et see on tervislikum kui kauplusest ostes. Ikkagi 60 km raadiusest! :)

Müüsin täna naabrinaisele kaks kotti kartuleid. Kuidagi imelik oli kartulite eest raha küsida aga tasuta andmine ei tulnud seekord, värskete mälestustega kartulivõtust, kõne allagi. Samas küsisin endalt, mida ma selle 12 euro ja pisu vastutasuks saadavate porganditega peale hakkan? Kindlasti on see raha aga mida selle eest saab? Kaua neli inimest sellest söövad? Kui arvestada päevades siis kindlasti kümnetes kordades vähem kui kahest kotist kartulist saaks.

Klassikalist naturaalmajandust viljeleme siinkandis harva, kui üldse. Aga kohalikku toorainet tarbiksime võimalusel rohkem. Kuna seda saada pole, olemegi hakanud ise sellele tähelepanu pöörama. Maarja rajatud peenramaa oli algus. Tasapisi, läbi kartulimaa, tahame kasvatatava sortimenti laiendada. See on mõnus tunne süüa enda lõigatud ja hooldatud õunapuude õunu ja võtta kotist enda kasvatatud kartulit. Ma pole seda kunagi niimoodi kogenud nagu sel aastal.

Mida muud kohalikku me tarbime. Jahimeestelt õnnestub teinekord vorsti osta, mesi on Kalle käest aastaringselt olemas, naabritelt oleme saanud mune, nii kana kui hanemune, ja möödunud nädalal lisandusid Kure peremehe tomatid, mida nad ei jõudnud ära korjata. Tundub, et ongi kõik.

Poes on kõik see olemas ja sõltuvalt toiduainest kordades odavamalt kui see endal kätte tuleb. Aga hoopis teine tunne on panna põllult ise kartul kotti ja siis majandada nende oma kartulitega. Kaubelda toiduga või jagada seda, mitte kõike seda butafooriat, mis on olnud minu senine “elutöö”.

Pidin kirjutama naturaalkaubandusest ja sellest kuidas praegune maaelu seda kuidagi ei soosi. Ei tea kas ongi enam väimemajapidamisi, kus enamik toitu tuleb enda aiamaalt või laudast? Ei tasu ära … Niipalju siis naturaalmajandusest.