Sel suvel otsustasime Maarjaga, et nüüd, kus murufrees on olemas, püüame aiatööd oma jõududega ära teha. Kartuli võtsime üles käsitsi aga kindel plaan oli pärast seda maa freesiga üle käia. Aga siis hakkas sadama, sadas pikalt ning järgemööda, ilma et kaht järjestikust kuiva päeva oli. Lõpuks tuli külm ning meie kartulimaa pealmine mullakiht külmus läbi ning püsis sellisena üllatavalt kaua.
Olen kuulnud, et sõna “kündma” on tuletatud sõnast “küünistama”. Kartulimaad mullefreesiga kobestada püüdes oli mul just selline küünistamise tunne, masin müriseb ja töötab aga tulemust pole. Külma nädala lõpus esmakordselt proovides ei jäänud üldse mingit jälge. Ka käesoleva nädala teisipäeval tungisid masina harud maase ainult umbes 10 cm ulatuses. Pealsed ja muu maltsamaterjal keerdus savise mullaga koos ümber purustaja harude selliseks kitjaks massiks, et vähe pole. Lisaks oli kell 5 juba nii pime, et ma vaevu nägin, mis suunas liikuda.
Tulemus jäi üllatavalt hea, vähemalt distantsilt vaadates. Kui võimalust avaneb, püüan sel aastal korra veel aga kui mitte, siis teen seda kevadel.
***
Läbi minu karjääri jaekaubanduses on jutt ilmast ning selle võimalikust mõjust ilmselgelt ettevõtete omanikke/juhte ärritanud. Ärritabki kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Meeskond pannakse reageerima kuid sageli omandab päästeplaan kaose mastaabi.
Maaga töötades tuleb alati arvestada ilmaga. Kas on liiga kuiv või liiga märg, kas saata masinad põllule või mitte. Praegu, kui Nahkanuia põllud lirtsuvad, ei liigu siin ükski traktor. Ei saa lihtsalt. Ma võin käia ja kiristada hambaid oma kartulimaa serval aga teha pole midagi. Seda savi mina oma kerge tehnikaga ei liiguta. Teoreetiliselt on alati võimalus soetada võimsamad masinad, tellida need aga reeglina õigustavad sellised sammud ennast lühiahaliselt ega ole majanduslikult põhjendatud. Targem on kannatada üks vihmane sügis kui teha investeering, mida läheb vaja kord kümne aasta jooksul või mis lööb elu rütmist välja, tekitades nii kaose.
Mulle tundub imelik kuidas osades valdkondades on õpitud mööda vaatama teatud paratamatustest ning keskkonna mõjust inimesele. Ja kuidas see paneb täiesti normaalses olukorras arutult tõmblema ja kulutama. Samas me saame ju aru, et vihmasel suvel võib hein jäädagi tegemata, kartul maa sisse ära mädaneda ning vili koristamata. Nii lähi- kui kaugem ajalugu tunneb selliseid olukordi piisavalt. Mis kasu on ühe põllule lootusetult kinni jäänud kombaini asemel kahest?
***
Paide kogukonnakeskuse ajaveebi ilmus paar päeva tagasi postitus, mille ridade vahelt võiksid lugeda paljud “tegijad”, need, kes on oma elus kusagile jõudnud ning need kes alles jõuda tahavad. Noppisin sellest kirjutisest välja paar mõtet, mis ilmekalt näitavad, et kõik ei saa olla edukad, et alati ei saa olla edukas. Et teinekord tuleb halb lihtsalt välja kannatada ja leppida asjaoluga, et ma polegi parim. Rasvane tekt on minu valikul. Kirjutaja mõtet vaadake ise postitusest.
Vast kõik nö korraldajad on kokku puutunud sama nähtusega – üritust võib nõrkemiseni reklaamida igas mõeldavas kanalis aga tulemus võib endiselt olla nullilähedane (ja ma ei mõtte ainult osalust, vaid igasugust reaktsiooni). Mitte et alati oleks tegu igava ja mõttetu üritusega (kuigi vahel on), või et keegi ei hooliks (vahel ka seda muidugi). Aga lihtsalt ei jaksa. Päriselt ka – no ei jaksa jõuda igale poole, olla kõikjale kaasatud, arvata kõigest midagi …
… Kõike tuleb müüa, kõike tuleb mõõta, kõik tuleb mõõta tõhusaks, kõik peavad olema edukad, kõik peavad kuhugi välja jõudma jne. …
Selline “kõike tuleb (ja saab) müüa” suhtumine ei ole loodusseadustega kooskõlas. See ei ole kooskõlas loogikaga ega sobitu sobitu kuidagi maailma, kus me elame. Kus igaühel on oma roll, oma tähtsus, olemise mõte ning põhjendus. Kus keegi ei ole teisest halvem seetõttu, et ta on teistsugune.
Idee on hea siis kui ta sobitub igas mõttes teda ümbritsevasse keskkonda, kasutab seda heas mõttes ära ning isegi parendab. Idee kobestada kerge murufreesiga savisegust mulda pärast kaks kuud kestnud vihmasadusid on otsekui vihmavarjude müük Sahara kõrbes, kus neid keegi ei vaja. Ja sageli on hoopis nii nagu nimetatud ajaveeb ütleb, “lihtsalt ei jaksa”.
Sellised mõttekäigud pole mulle kunagi olnud võõrad aga Nahkanuial elades leian neile pidevalt tõestusi “elust enesest”. Ja see on hea, sest minu arvates pole midagi paremat kui tõestus elust enesest.