Kinkimisest

Me elasime siis perega Paides Veski tänaval. Mul oli sünnipäev. Hommikul ärgates olin erutatud ja mõtlesin, mis kingituse ma saan. Polnud õrna aimugi. Sehkendasin ringi ja kui isa kutsus mind endaga kuuri puid tooma, keeldusin. Keeldusin korduvalt kuigi ta mind kannatlikult kutsus. Sain alles pärast aru, milleks see kutsumine oli vajalik. Kuuris ootas mind jalgratas. Imestan siiani vanemate (isa) kannatlikkust ja tunnen isegi aastakümneid hiljem häbi oma käitumise pärast – rikkusin nende planeeritud üllatusmomendi. Imestan seda enam, et ma tean, ma ise nii kannatlik olla ei suuda. Valmistada midagi põhjalikult ette, tunda ette rõõmu kingi saaja rõõmust ja siis põrgata äkki vastu mõistmatuse seina. Olgu see mõistmatus siis lapselik erutus või miski muu. Mõni asi peab olema üllatus! Seda enam, et ma polnud siis sõimerühma ealine.

Miks ma pean sellist käitumist enda puhul häbiväärseks? Eelkõige seetõttu, et see peegeldab ahnust, kartust millestki ilma jääda, millestki, mida veel ei ole. Tegelikkus võib osutuda vastupidiseks! Teiseks peegeldab see teatavat usaldamatust ja pinnapealsust. Otsekui pereliikmed ei mõistaks päevade erinevat tähendust, meelega püüdes tähtpäevalist pidupäeva hommikul kuuri puid tooma saata. Elule tuleb anda võimalusi ja neist sobival hetkel kinni haarata. Mida sellist oli mul seal toas teha, mida ma hiljem või mistahes ajahetkel poleks saanud korrata? Ka siis kui mul oleks tulnud puid tuua …