Lumi

Olen viimasel ajal märganud kuidas õhtul sadama hakanud lumi ajab mind ilmselgelt pingesse. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida, põhjendatult või põhjendamatult, muretsen kõige selle pärast mida lumi teha võib. Ja mitte ainult lumi vaid ka sageli sellega kaasnevad tuul ja külm – kunagi ei tea, millega ja kui põhjalikult see kolmik sind hommikul üllatab.

Imestan viimasel ajal vist liiga palju. Näiteks selle üle kui erinev võib olla kasvõi suhtumine mainitud ilmastikunähtustesse. Linnas elades oli mu ainsaks mureks, kui sedagi, auto teeäärsest lumehangest sõidurajale upitamine, kord seal olles võis kindel olla, et sõit sihtkohta saab alata. Tuli ette elektrikatkestusi, teinekord ka sooja veeta, või lausa veeta olemist aga sellega kaasnes alati teadmine, et kõik saab kiiresti korda.

Nahkanuial elades oleme abisaajate järjekorras kui mitte just viimased, siis kindlasti järjekorras pärast suuremaid asulaid. Alati ei aita ka omalt poolt pingutamine, sest kolmandate osapoolte jaoks pole meie oma muredega prioriteet. Heaks näiteks on teehooldus, mis viimastel aastatel on Koerus toimunud kohalikul tasandil päris kiiresti. Samas riigimaanteedele jõuavad masinad kohalikest päev või rohkem hiljem.

Seepärast pole lumesadu mulle ammu enam hetk lõõgastumiseks ja talveilma nautimiseks vaid (väikese liialdusega muidugi) märk lähenevast hädaohust, mille vastu tuleb ennast kindlustada. Öösiti, kui akna vuhiseb ja vingub tuul, ei saa ma sageli üldse magada vaid mõtlen ükshaaval läbi koduse majapidamise kõige külmaõrnemad sõlmpunktid ning teinekord käin ka neid kontrollimas. Igaks juhuks.

Võib olla olen ma selles ise süüdi, sest Nahkanuia ajaveebi pikemalt jälginud kindlasti mäletavad aegu, kus torud külmusid ja neid tuli hommikul minna soojendama, et perel oleks vesi olemas. Ja kindlasti pole ka tänasel päeval kõik sedavõrd korras, et võiks öösel rahuliku südamega silma looja lasta. Teisest küljest jällegi on talv juba kord selline aastaaeg, kus kõik ajalik ja eriti inimvalmistatud pannakse rängale proovile.

Mida ma selle postitusega öelda tahan? Ilmselt mitte midagi. Ma isegi ei taha öelda seda, kas mulle meeldib nii või mitte. Inimene peab kuskil elama ja kuna kõikjal on omad mured ning rõõmud, olen mina valinud oma elukohaks Nahkanuia ning valikuga rahul. Seepärast pole tegemist kindlasti järjekordse kurtmisega vaid lihtsalt ühe lumepostitusega.