Ma ei saa salata, et vanadpildid.net on tehtud osalt tasakaalustamaks erinevate kollektsionääride suhtumist, mis sageli väljendub kas vanade fotode väljapetmises, nende hilisemas põhjendamatult kõrges müügihinnas või siis keeldumises enda kogudes olevaid fotosid laiema avalikkusega jagada. Ma saan aru, et kellelegi on see elatusviis ja pole ühtki otsest põhjust raha eest soetatud asju tasuta jagada, kuid kui see taandub AINULT rahale, on minu arvates midagi valesti. Ilmselt millestki sarnasest kirjutab ka Ahto oma viimases, osaliselt vabariigi aastapäevale pühendatud postituses:
Tahaks öelda paar sõna ka huvikaaslastele. Nagu teame siis eestlase lemmiktoit pidavat olema teine eestlane ja nii see on üsna tihti ka kollektsioneerimise valdkonnas. Sõbralikku aitamist on pigem vähe ja huvikaaslastelt üritatakse koorida kümme nahka. Vanad täissöönud isendid ja eksperdid eriti enda teadmisi (tasuta) avaldada ei taha, tundub, et hoitakse pigem iseendale hauapanusteks. Pahatihti ollakse ka nooremate vastu üleolevad, pole siis ime, et noori kogumishuvilisi eriti palju peale ei kasva.
Olgem huvikaaslaste vastu sõbralikumad ja ärgem üritagem teineteist pidevalt nöörida. Tundkem rõõmu, kui teine saab enda kogusse oodatud asja selle eest neeru loovutamata. Me ei pea endale koguma kõik maailma asju. Miks mitte loovutada mõni asi, olgugi et ilus, mida me süvendatult ei kogu, teisele kes seda teemat erilise hoolega korjab? Jagatud rõõm on ju topelt rõõm. Mõtle selle peale.
Mõelge sellele, Ahto jutus on iva. Et kollektsionäärid, ka need, kelle kollektsioneerimishuvid kattuvad, võivad üksteisega hästi läbi saada ja kaubelda üksteisega “neeru” loovutamata, postitan vanadpildid.net keskkonda foto Võõpsu sadamast, mis on pärit just Ahto kogust ning jõudnud minuni tema tahtel.
5 kommentaari
Eks seda konkureerimist tuleb ette ka muuseumide vahel. Lisaks arhiivid, kus rikkalikult fotosid. Piilusin “tagantuksest” sisse ühe muuseumi fotokogusse. Siis kontrollisin tekkinud kahtlusi avalikus MUIS-is.
Selles muuseumis on tuhatkond minu jaoks huvitavat fotot. Kahjuks nimetuse või kirjelduse järgi vaevalt neid naljalt, teadlikult ülesse leiab ka siis kui nad ükskord avalikku MUIS-i jõuavad. Sealhulgas muide ka selle piirkonna kohta, mille vastu Sina huvi tunned. Vanad fotod on meil sattunud juhuslikult ühte või teise muuseumikollektsiooni ja ega neist mingil põhjusel loobuda vist taheta. Oleks ju loogiline, et nn. Koeru fotod oleksid näiteks Järvamaa muuseumis? Konkreetse näitena kasvõi sedagi fotokollektsioonis, mida sirvisin, avastasin, et mõnes nimetuses või kirjelduses on Öömanist saanud Tallinna fotograaf. Või siis nimekuju Ehrenwald esineb mitmetes tähelistes variatsioonide, kuid otsingumootor leiab ülesse vaid selle, kuidas otsija selle nime on konkreetselt sisestanud. Jne.
Või kasvõi seegi küsimus, kus muuseumis on meie estonica postkaartide täiuslikkusele pürgiv poskaartide kollektsioon? Igas muuseumis, arhiivis on midagi, millest ei loobuta, kuid terviklikumad teemakollektsioonid on hoopis erakogujatel…
“Vanade täissöönud isendite” kaitseks paar sõna.
Muidugi on eestlane kade ja eelistab oma lemmiktoitu, aga arvan, et on ka teisi põhjusi “hauapanusteks hoida”.
Iga foto avab natuke inimeste elu, kes on fotol. Aimu saab ka foto avaldaja suhetest pildil olevaga. Minevik on teinud meid ettevaatlikuks.
Isikuandmeid võib kasutada ainult andmesubjekti nõusolekul või 30 a pärast tema surma (isikuandmete kaitse seadus). Kõikide fotololevate elavate isikute käest ei saa küsida, kollektsionäär võtab endale vastutuse nende ees, (andmesubjekti õigusi ei tohi kahjustada). Võib-olla ka seetõttu ei taheta laiemalt levitada kõiki fotosid.
Hundi ulg – üks vendadest. Heinrich Öömann, tegutseski Tallinnas. Muuseumide osas osaliselt nõustun aga pakun, et praeguste arengute kohaselt võiks olukord minna siiski paremaks kui veelgi suurem osa materjalidest skanneeritakse ja tehakse kõigile kättesaadavaks. Samas ei ole mina aru saanud, mis loogika alusel see toimub. Vähemalt ühel juhtumil olen ise põhjustanud kuuseumi kogus olnud kaartide jõudmise nende digitaalsesse andmebaasi. Ehk siis olen maksnud kinni museaali digiteerimise.
Imbi – kollektsionäärid, kellest siin postituses juttu on, ei keeldu vanade fotode jagamisest või vahetamisest mitte fotodel olijate isikuandmete kaitse tõttu, vaid soovist teenida kasumit. Kui see oleks argument, ei leiaks Sa näiteks osta.ee-st kümneid fotosid inimestest, kes kindlasti pole selleks andnud oma nõusolekut. See millest kirjutad kehtib siiski pigem nende kohta, kes peavad otsustama, millist fotot oma perealbumist jagada.
Kuna oled asja sees ning muuseumitöötajaga samal arvamusel, et Tallinnas tegutses Heinrich ja Koerus Martin, siis järelikult olin kriitikaga lahmiv. Heinrich Ööman oligi selles muuseumis märgitud Tallinna fotograafiks.
Mina olin kogu aeg vastupidisel arvamusel, et Martin küll alustas Koerus, kuid siis kolis Tallinnasse. Arvasin, et tema tööd Koeru fotograafina jätkas mitmel aastakümnel justnimelt Heinrich.
Ei Sa olnud. Martinil olid jah seosed nii Koeru kui Tallinnaga. Heinrichi osas pean üle vaatama.