Leidsin huvitava mõttekäigu Maalehest nr 17 (26. aprill 2012), kus Jüri Aarma küsitleb “Kukruse Helgat”. Jutt keerleb selle ümber mis hind võiks olla ERMi keldritesse maetud sadadel tuhandetel esemetel ning kas neid müüa saaks.
Keegi ei tea hinda. Meie keeles on asjal mitu tähendust: on väärtus ja on hind, üsna sarnased sõnad ju, aga üksteisest nii kaugel ka.
Kui me väärtus ei tea, saame sõna “väärtusetu”. Kui hinda ei ole, on “hindamatu”. Selles vist kogu jant seisnebki.
Et milles siis?
Et ühtedele väärtusetu, teistele hindamatu. …
Eks see on dilemma, mille ees seisavad paljud kogujad, koduloouurijad ja muidu vanavara huvilised. Ka need, kes soovivad vanadest asjadest kodus lahti saada. Ka väga väärtuslik ese võib olla saadaval madala hinnaga ning mitte alati ei peegelda asja hind selle tegelikku väärtust. Kindlasti sõltub see palju vaatajast ehk on subjektiivne kuid võib olla ka objektiivne.
Hea on see, et väärtuse ja hinna omavaheline segane seos võimaldab teinekord soetada midagi väga “väärtuslikku” suhteliselt hea hinnaga. Nii oli see näiteks uduse fotoga Kärde veskist, mille väärtus minu jaoks oli kindlasti suurem kui 10 eurosenti või siis eilse leiuga, kus mul õnnestus soetada see haruldane Koeru vaade.
Lõpuks otsustab sellistes küsimustes rahakoti paksus, mis ilmselt paljudel juhtudel aitab ka selgusele jõuda asja “tegelikus” väärtuses ning vajaduses. Harvemini otsustab eseme väärtuse ja hinna suhte terve mõistus. Viimane on omane pigem kogemusega kogujatele kui esimene variant sobib ilmselt neile, kes näiteks oma kodu vanavaraga sisustavad. Ja paljud asjad jäävad neist kategooriatest üldse välja. Nagu näiteks kasetohust kokkumurtud karumask, millest ka selles artiklis juttu. Mistahes hinda selle eest pakkudes jääb faktiks, et teist sellist maailmas olemas pole.
2 kommentaari
Paar arvamust hinnast ja väärtusest.
Vana eseme müügihind võiks kujuneda järgmiselt:
Asja alghind soetamisel.
Aastatega kasvanud väärtus(näit iga 10 a järel hind tõuseks).
Eseme seisukord.
Omaniku suhe sellega(mälestus jne).
Ostja huvi, soetamisvajadus.
Võib-olla antikvariaatidel, kindlustustel, kogujatel on välja töötatud mingid indeksid vastavalt vanusele, samuti teavad nad analoogsete esemete hindu. Ikkagi jääb sisse subjektiivsus.
Kulumisastme järgi hinnalangust määrata saab samuti kogemuslikult või subjektiivselt.
Omaniku suhe esemega on teada ainult talle, ostjat see ei huvita.
Kokkuvõttes kujuneb müügihind ikkagi kokkuleppel ostja ja müüja vahel, st kui väärtuslikuks osapooled asja hindavad ja kui palju ostja on nõus maksma.
Mul on vanaema pulmakingitus mõisaproualt täpselt 100 a tagasi.
Kohvikann, natuke katkine, alghind ca 10 eurot praeguse raha järgi. Mis hinnaga ostaksite?
Ilmselt on see kohvikann Sulle hindamatu ning Sa ei ole seda nõus müüma. Aga kui tõsiselt küsid, saada pilt, panen selle siia üles ja ehk saad ka mõne pakkumise.