Loen hommikul pliidi ees tulehakatuseks mõeldud Järva Teatajat ja mõtlen millises pahupidi pööratud väärtushinnangutega maailmas osa meist elab. Ühe valla volikogu (ei ole Koeru vald) “otsustas … osta (eraettevõttelt) 30 000 euroga kohaliku rahvamaja”. Vallavanem selgitab, et “põllumajandusettevõttel pole huvi investeerida, oli oht, et vallale väga oluline hoone jääb lagunema”. Samas löödi eraettevõttega käed, et “kontorisse jäävad nad rentnikuna edasi”. Ja nüüd kõige huvitavam osa. Vallavanem “lisas, et erafirma oleks pidanud kõik maja korrastuse kulud ise katma, aga vald saab selle tarvis programmidest abi taotleda ja seda kindlasti ka tehakse”.
Seda nimetatakse vist õpitud abituseks, minu jaoks on tegemist mõlemalt poolt süüdimatu ja vastutustundetu käitumisega. Erafirma omab hoonet aga ei soovi seda korras hoida. Erafirma vajab kontoriruume aga pole nõus nende eest maksma. Hoopiski vald maksab, sest vald saab selleks kasutada abirahasid. Põhimõtteliselt ei maksa selle hoone eest ei erafirma ega omavalitsus vaid pealtnäha anonüümne maksumaksja. Kuidas on võimalik, et eraettevõtte juhtkond saab imeliselt hästi aru, et kõne all oleva hoone majandamine käib üle jõu aga omavalitsus mitte?
Jah, omavalitsustel ongi kulusid, mis toodavad ennast tagasi kaudselt, hoopis teistsugusel moel. Näiteks rahvamaja, mille üks eesmärke on pakkuda kohalikele inimestele meelelahtust ja kooskäimisvõimalust ning hoida neid seeläbi lahkumast. Kuid miks sellisel juhul rääkida “programmidest”? Programmid ei ole igavesed ning seda arvesse võttes peaks ka omavalitsus oma plaane tegema ning lähtuma eelkõige oma võimalustest vaadates kaugele ette.
Ülaltoodud näide on vaid üks tuhandetest sarnastest. Sellisel moel näen ma suurt osa Eestist kogumas endale loorbereid. Au sees pole mitte isemajandamine ning hakkamasaamine, ega ka mitte vajadustepõhine investeerimine, vaid oskus võimalikult palju ja suuri toetusrahasid välja kaubelda. Hiljutigi sattusin rääkima ühe tuttavaga ning sain aru, et räägin “vale” inimesega. Mulle tundus, et ka püksid olid tal jalas projektirahadega ostetud. Jõudu Eesti!