Alanud on forellipüügihooaeg ka Nahkanuial. Eile seisis värava taga kolm autot, millest ühega saabunud paar läks siiski suuskadega loodust nautima! Ka täna on autosid kolm, millest viimane saabus hetk tagasi. Kahe mehega rääkisin pikemalt, selgus, et nende jaoks on Preedi alles avastamisjärgus. Kuid asjaolu, et nad on siin tänavu juba teist korda, räägib iseenda eest.
Nagu ma olen kirjutanud, on minu läbisaamine Nahkanuialt Vardjale või Haavale suunduvate kalameestega väga hea. Minul pole nende vastu midagi, pigem on nad teretulnud ka kui meeldiv vaheldus muidu vaikuse ja linnulauluga täidetud päeva. Uurin neilt kalalkäigu kohta ja teinekord tulevad jutuks ka teemad laiemalt. On saanud selgeks, et minu vanaisa nimi ütleb mitmetele, eriti Järvamaalt pärit noortele ja vanadele kalameestele päris palju. Üks põhjus miks Erich Schwarzstein pole päris tundmatu nimi, on tema rekordforellid. Need on koos teiste rekorditega kenasti loetletud ühes vanemas ajakirja Kalastaja (nr 29) numbris, Kalle Krooni artiklis “Kui kalaspordiga oldi Euroopas …”.
Alltoodud tabelis nimetatud artiklist on Erich Schwarzsetini nimi esindatud lausa kahel korral. Tema 1975 aastal Pärnu jõelt puulandiga püütud 4,3 kilone forell on praegugi paremuselt Järvamaa teine tulemus. On hea näha, et kui Pärnu jõgi välja arvata, on suur osa rekordkalu pärit just Vardja jõelt!
Olen lubanud, et panen Nahkanuia ajaveebi üles valiku Erich Schwarzsteini lante. Leidsin artiklist ka lisapõhjuse selle tegemiseks. Nimelt kirjutab artikli autor, et “tabelis toodud määratluse “puulant” all mõisteti üsna sageli tegelikult mitte puidust lanti, vaid omal ajal Leningradis toodetud plastist voblerit, millel eesmine aas asus “kala” ammuli avatud suus.” Mul puudub igasugune soov ning võimalus tema poolt öeldut ümber lükata kuid faktitäpsuse huvides olgu öeldud, et oma vanaisa landikarbis ei ole mina näinud poest ostetud lante. Ta tegi need alati ise kas puust või siis plekist. Poelante sattus sinna samuti kuid ainult ühel viisil, jõest või jõekaldailt leituna. Mäletan üht korda Kirna jõel kui olin sinna läinud omal käel ning nägin vanaisa vastu tulevat, loopides jõkke nööri otsas olevat suurt kolmeharulist konksu, mille abil ta sikutas jõepõhjast välja nii mõnegi suurema puu koos selle küljes olevate lantidega. Reeglina saime need õepojaga kui alustavad kalamehed endale, ju siis polnud neid kahju jõkke jätta. Samas olen ma piisavalt noor, et teada seda, millega vanaisa püüdis aastal 1975.
Mul on alles 3 vanaisa tehtud puulanti, 5 plekki ja veel kaks lanti, mis on ilmselt jõest väljatõmmatuna jõudnud tema landikarbist minuni või tädipojani. Olen mõelnud, et ehk kannataks üht tema kolmest puulandist järele teha ning olen seda võimalust pakkunud ka ühele landimeistrile, kes teinekord siitkaudu kalale käib. Seni pole meie jutud konkreetseks läinud. Ühe oma vanaisa puulantidest kinkisin ka ülalnimetatud artikli autorile Kalle Kroonile kuid tema tänu on olnud suhteliselt valimatu sõim ning alusetud süüdistused minu kui “maffiooso” aadressil.
Neid lante ma püügiks kasutada ei raatsi. Rohkem neid ju pole ning ka järgi teha ma neid ei oska. Kui vanaisa lante meisterdas, proovis ta nende mängu vannis, nii et jõe äärde mindi kindla teadmisega landi omadustest. Samas kui keegi tahab nende järgi malli võtta, võtke minuga julgelt ühendust. Lähemalt uurida saab neid Nahkanuial.
Vanaisa landid, mis on minu tädipoja käes.
3 kommentaari
See on nagu kunagi metsikus läänes.Indiaanlased võtsid esimesi üksikuid valgeid rändureid ja maadeavastajaid sõbralikult vastu, pakkusid toitu varustust ja eluaset. Harvad polnud ka juhtumid kus rändureile oma klanni naisi ööbimiseks anti. Aga valgeid tuli järjest juurde nagu rändtirtsud parvedena. Ja mingit tänulikkust kunagi osutatud abi eest valged ei ilmutanud. Ja mis pärast sai on meile teada.
Ütlen seda muidugi läbi huumoriprisma, sest loodan, et forellimehed teid lõpuks reservaati ei pane.
Selle landi sa saad ilusasti tagasi, ega see mulle päriseks möeldud olnudki,
Mäletan kui kord trehvasin Erichit Pärnu jöel, ja yhega neist plekklantidest- mu arust oli see plekklantide fotodest teine,vasakpoolne esimene lant, mu silme alt vöttis joonelt välja 700-800-se forell ja keris ka joonelt kaldale, nagu särje…:) Need plekklandid olid ilmselt ta parimad, tsinklapaguga pöörlev on samuti eeskuju vääriv,
Mis söimu puutub, siis ausalt öeldes on mul vastu kyll, kui teed kinni pannakse ja siis yha tähtsama näoga jalalt jalale tammutakse…:) Inimesed muutuvad, kuid kas alati paremuse suunas? Nojah, see on kahe otsaga asi, aga mul on vanu aatelisi forelli-koelmumehi, kes on nentinud, et nad enam iial oma vanadele radadele tagasi ei tule, isegi kui nad teel läbi lastakse.Muidugi -vöib ju väita, et see teesulg takistab röövpyydjaid ja saamamehi, aga kas selles saab alati nii kindel olla?
Nii et- kahe otsaga asi, eks tulevik näitab.Röövpyydaid see teesulg eemale hoida ilmselt aitab, kuid kas selle juures peab yha tähtsamat nägu tegema, see on isekysimus.
Kalle, lant oli Sulle päriseks mõeldud. Minu poolt oli see tookord lugupidamise märk. Sellegipoolest on mul raske nõustuda Sinu lühikese kommentaari selle osaga, mis puudutab iseloomustuse andmist mulle ja tee sulgemisele. Teen lühidalt.
1. “tähtsa näo tegemine” on sedavõrd subjektiivne hinnang, et aruka inimesena mina isiklikult sellist argumenti avalikus kirjas ei kasutaks.
2. Vardja tee on eratee ning selle sulgemine mootorsõidukitele omaniku otsus, kusjuures täiesti seaduslik otsus. Kaude puudutab see ka “röövpüüki” aga eelkõige on eesmärk tee (aga ka kodurahu) säilitamine ja hoidmine.
3. Mis vahe on Sinu poolt mainitud “aatelistel” forellimeestel ja neil, kes täna saavad hakkama Vardja tee jalgsi läbimisega? Järelikult pole viimatinimetatud kalamehed aatelised kuna aatelisusega kaasneb automaatselt autoga otse forellijõe kaldale sõitmine.
4. Mitte ükski kalamees pole pakkunud oma abi Vardja tee korrashoidmiseks, küll on nad pakkunud “abi” selle ekspluateerimisel oma jalavaeva vähendamiseks ning kellegi teise arvelt. Vardja tee korrastamiseks olen isiklikult kulutanud sadu töötunde ja eurosid.
5. Ma ei saa päris täpselt aru, milline on Sinu suhe röövpüügi ja -püüdjatega. Ühest küljest võitled selle vastu aktiivselt ja vahendeid valimata nagu nähtub ka sellest postitusest, samas väidad ülal, et “teesulg” röövpüüki ei takista. Tundub, et eesmärk pühitseb abinõu.
6. Kas Sinu isiklik seisukoht minu näoilme suhtes annab Sulle õiguse jagada avalikult soovitusi stiilis “hoidke Markost eemale, või rakendage tema suhtes tõkend”? Mille alusel leiad endal õiguse olevat süüdistada mind selles, et “Vardja jõgi selles piirkonnas on muutunud röövpüüdjate kantsiks”? Tsitaadid Sinu kommentaarist Nahkanuia ajaveebi 21.05.2012 kell 23:04.
7. Kas minu näoilme ja asjaolu, et minu kui omaniku otsus tee MOOTORÕIDUKITELE sulgeda Sulle ei meeldi, on alus minu kohta laimava kirja koostamiseks ja selle kohalikule konstaablile saatmiseks? Kusjuures tegemist on täiesti alusetu ja väiklase süüdistusega, mis on kantud hoopis vihast minu isiku vastu!
Kuna konstaabli aadress on Sulle teada, saada lant, kui Sa leiad, et see Sulle “päriseks möeldud olnudki” sinnasamasse. Eks siis abivallavanem toimetab selle minuni.
Kalle, ma olen püüdnud Sinust lugu pidada aga Sa teed selle väga raskeks, sisuliselt võimatuks. Ma ei ole andnud hinnanguid Sinu tegevusele, mille jälgi võib leida kasvõi näiteks Järva Teataja kommentaariumist. Vastupidi, olen kõigis oma kommentaarides Sind kiitnud kui suurepärast tõlki ning ajaloolast. Püüan elada oma elu nii hästi kui oskan. Ja kui Sulle see ei meeldi, palun ära vaeva ennast siia kommentaaride jätmisega. Ma ei soovi ei Sinu ega kellegi teisega tülitseda teemadel, milles ma endal ei näe mingit süüd ning kus ma püüan kõiki osapooli võrdselt kohelda. Sellel vaidlusel on minu poolt joon all ja ma tõepoolest ei taha, et ka teised seda siin jätkaksid. Seepärast jätan endale võimaluse võimalikke tulevikukommentaare, kus see vaidlus jätkub, mitte läbi lasta. Kõik muud kommentaarid, ka Kallelt, on teretulnud.