Olen ikka öelnud, et on probleeme või olukordi, mille lahendamiseks on vaja aega. Kui ma inimsuhteid kipun liigagi sageli klaarima tulise peaga, siis ühest olen aru saanud, kõikvõimalikud lahtised otsad seoses kodu loomise ja koduümbruse korrastamisega, tuleb jätta nii nagu nad on kuni sobiva hetke tekkimiseni. Paar päeva tagasi sai täiesti ootamatu ning üksmeelselt vastuvõetud lahenduse majaesise probleem.
Nippi Kõrsi elumaja sissekäik vaatab ida suunas, mistõttu päike paistab siia ainult pikkadel suvehommikutel ning ka siis varjavad maja ees kasvavad põlispuud suurema osa sellest. Ilmselt seetõttu ei kasvagi meie maja ees muru ega ka miski muu. Eriti terav on probleem ca 1,5 meetri ulatuses vundamendist. Seal ei kasva kohe üldse midagi. Oleme otsinud Maarjaga võimalusi seda osa majaesisest paremini korraldada aga no ei tulnud vaimu peale.
Paar päeva tagasi avastasime korraga, et päris lahe oleks maja ette teha puidust “veranda”. Tegelikult sündis idee Maarja peas, kes tundis puudust hommikusest kohvijoomise kohast. Kuna lahendus nagu me seda kujutasime asendaks senise poririba korrektse ja soliidse laudisega, millel on lisaks praktiline kasutus, otsustasime mõtte kohe teoks teha. Eile alustasingi vundamendi lahtikaevamisega ja jätkan täna. Võib olla, et pühapäeval saan näidata fotosid tehtust.
Igal juhul on töö alanud edukalt, leidsin eile mulla seest ootuspäraselt ka ühe mitte nii väga vana mündi. Tegemist on 15 kopikalisega aastast 1961. Veel üks ese Nahkanuia muuseumis. Õhtul panen fotod ka üles.