Hiljuti tekkis vajadus koorida talvel tuulemurrust väljasaetud peenemad kuused lattaia tarbeks. Ülesande lahendamiseks vajasin õiget tööriista. Kuigi ma teadsin, et mul on mõned vanad liimeistrid1 tallele pandud, seadsin esmalt sammud Timeksisse eesmärgiga sealt endale korralik Grändfors liimeister soetada. Kauplusest lahkusin müügimehe soovitusel siiski Fiskars kiiniga, mis oli a) kordades odavam, b) oluliselt kergem ning c) sobis väidetavalt paremini soovitud eesmärgi saavutamiseks.
Esimesed latid ma kiiniga ära koorisingi. Kuigi sai ka nii, jäi tulemus ebameeldivalt karvane ning eriti raskeks osutus oksakohtade likvideerimine. Lisaks väsitas kerge kiin siiski kätt, mistõttu otsustasin enne uuesti poodi minekut vanad liimeistrid välja otsida.
Liimeistriga kooritud latt nägi välja väga hea nagu ka sile kuna tõmbesügavust on kahe käega hoitavat tööriista kasutades kerge reguleerida. Oksakohad polnud probleem aga kindlasti sõltub nende edukas likvideerimine ühe tõmbega liimeistri massiivsusest. Väiksem liimeister sobib pigem pehmema puiduga või oksavabal pinnal kasutamiseks. Kuid ka kõige raskema ja massiivsema liimeistriga töötades kasutasin suuremate oksakohtade puhul kirvest, millega lati nii öelda eeltöötlesin.
Oli väga sümpaatne, et kõik kolm liimeistrit olid vaatamata oma päevinäinud välimusele teravad ning 100% kasutuskõlblikud. Tundus, otsekui võtnuks ma karbist täiesti uued tooted (võib olla olidki).
Küsimusele kiin või liimeister tuleb kindlasti vastata konkreetse olukorra kontekstis. Minu jaoks osutus müügimehe soovitus osta kiin seekord sobimatuks, sest kuuselattide koorimisega tuli sirge rauaga kiin palju paremini toime. Aga ma ei pea kiini soetamist siiski mahavisatud rahaks, küll ma kunagi talle rakenduse leian. Seni naudin oma saja-aastaseid liimeistreid.
- liimeister ehk palgikoorija [↩]