Võtsin eile käsile majaesise teise poole ümberehitamise eesmärgiga asendada viljatu savimullasegu immutatud laudisega. Kuigi vaeva tuli näha sama palju kui eelmisel korral, ei jäänud ma tulemusega päris rahule.
Kuna trepp ei ole loodis, jäid laudised erinevasse tasapinda. Samuti jooksid vundamendi servad mitte sirgjoones vaid üksteise suhtes imeväikese nurga all. Kui näiteks mõlema laudise esiservasid mõttelise sirgjoonega pikendada, ristuksid need trepi ees suunaga majast eemale. Puuduvatele täisnurkadele vundamendis viitas ka laudise välisserv, mis vaatamata hoolikale mõõtmisele ei läinud kokku vundamendi servaga. Suurimaks probleemiks oli omaaegsete ehitusmeistrite vundamendi tegemise tehnika. Just selles osas ulatus vundamendi põhi, mis koosneb peamiselt üksteise peale loobitud kividest, peaaegu maapinnani. Seetõttu on isoleeriva penoplastikihi kalle selles osas väga terav ning kergplokid uppusid sellesse täielikult.
Kasutasin ära peaaegu kogu oma kergplokkide varu. Kuna järgi olid jäänud kõige õhemad ning Koeru Konsumis muud mõõtu kui juba olemasolev saada polnud, tuli leida mingi muu lahendus puidust tugiraami õigesse kõrgusesse saamiseks. Selleks kasutasin üle kolme ploki 10×10 prussi, mida segava penoplasti säilitamiseks olin sunnitud pisut “tappima” (vaata all olebat fotot).
Heaks otsuseks pean vanast ajast jäänud massiivse silluse või betoonmoodustise kasutamist kergplokist tugipostide asemel. Vedasin selle rullikutel Mattise ja ATV abiga kohale ning veeretasin siis paika. Usun, et see püsib kindlalt, kuna seob omavahel 4 tugitala üheks tervikuks. Ühe vea suutsin siiski ka selle paikapanemisel teha. Nimelt oleksin ma pidanud silluse nihutama võimalikult ette, vältimaks laudise servale astudes selle tagumise osa üles kaalumist. Aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ning pisut sain olukorda tasakaalustada tugitalade kinnitamisega vundamendipoolsete aluspostide külge.
Huvitaval kombel jäi seekord laudise paigaldamisel ette ka betoonist vihmavee ärajuhtimise renn. Asendasin selle musta kanalisatsioonitoru lõiguga, mille sisse loopisin kivid. Mulje on petlik, sest soovist penpoplastist aluskihti mitte rikkuda ning lasta veel otse vundamendi alla voolata, on seda toru ca 10 cm. Usun, et oma töö teeb ta siiski ära ja kui mitte, mõtlen midagi uut välja.
Kogu projekt läks mulle maksma ca 125€, millest valdava osa moodustas Naturalist ostetud puidukraam. Ülejäänud vajaminev materjal ning aeg oli õnneks endal olemas. Nii et sain seekord suhteliselt odavalt läbi. Jään nüüd huviga ootama kõiki neid vajumisi ja muid ebameeldivusi, mis selliste kergete ehitustega kaasnevad. Esimesel pealeastumisel tundus tulemus piisavalt soliidne, et vähemalt ühe suve vastu pidada. Järgmine suurem töö ootab ees – vaja on puud riita laduda.
