Hiljuti avaldasin postituse ja sellega koos mõned värvifotod Nahkanuiast, mis saadud kauaaegselt kalamehelt Jüri Lauerilt, kelle kalastusretked Preedil jõele said alguse juba aastal 1961, kui Vardja veski tühjaks jäi. Seekord on mul pakkuda kaks mustvalget fotot veelgi varasemast ajast ja mitte vähem haruldasest kohast kui Haava.
Lutsu talu on olnud sõna otseses mõttes metsa sisse peidetud ja on vähe neid, kes sellest kohast midagi üldse teavad. Tegemist on viimase Metsanurga küla taluga siinpool jõge, mis minu viimase külastuse ajal aastal 2003 oli rinnuni rohtu kasvanud. Olen püüdnud leida teadjaid inimesi, veel parem pilte talust aga siiani on see ebaõnnestunud. Peale ühe vana foto, mis on üles võetud Lutsu aias, pole ma suutnud midagi leida.
Eile kohtusin Udeva-Arus elava Õie Künnapuuga, kelle albumis oli kaks vaadet Lutsu talu kohale aastast 1957. Kuna mõlemad vaated olid fotodena dubleeritud, sain küsimise peale mõlemast ühe endale ja olen selle üle väga õnnelik. Fotod on tehtud kevadel ja pole välistatud, et maikuus. See teeb kajastatud olukorra vanuseks pea pool sajandit!
Vaadates kaht allolevat fotot mahajäetud ning lagunevate hoonetega tekitavad minus mõtte, et selliste kaugete metsatalude (mitte külade) hülgamine ei saanud algust mitte Nõukogude võimu tulekuga vaid juba palju varem. Et see oli ideena inimeste peades olemas ammu ning uue võimu sigadused ainult kiirendasid seda, luues samas ka võimalused. Vardja jäi tühjaks 60-ndate alguses, Haava 70-ndate alguses. Lutsu oli juba 50-ndate lõpus sisuliselt kadunud. Kindlasti olid põhjused erinevad, millegi järgi kadus vajadus, kus surid vanad ning kust sõidutati inimesed Siberisse, aga ma usun, et see kõik oleks juhtunud ka Eesti Vabariigi kestmajäämisel. Ehk pisut aeglasemalt. Elu sellistes metsataludes ei saanud olla kerge ja vaevalt, et keegi seda niiväga igatses.
Oli kuidas oli, Lutsu on 1957 aastal, kui Elmar Roosmaa naaseb Vorkutast, sisuliselt kadunud. Vanast rehielamust on alles massiivne paekivist laotud ahi ning püsti on üks kõrvalhoontest. Küllap võis viimast vaja minna, sest nagu ma Õie jutust aru sain, käidi loomadega tihti just sealkandis karjas.
Fotodel on kolm meest: “Evalt, mina (Elmar) ja Orava Sass. Ilmselt on Elmaril, kes elas Metsanurgas, kohaga soojad mälestused, sest ühe foto taha oli kirjutatud, “meie endises suvilas “Lutsus”“. Kui keegi oskab lisada midagi Lutsu või siis Raja või Söeaugu talude ajaloo kohta, võtke kindlasti minuga ühendust (marko.mand [at] eesti.ee või 5516999).
