Taas tuli ühe tuttavaga jutuks Vardja tee ja selle kasutamine erinevate huvigruppide poolt. Kui kalameestega on asi selge, siis jahimeestega mitte nii väga. Et paremini aru saada, millised on jahimeeste õigused minu kinnisasjal, võtsin uue jahiseaduse teksti lahti, lugesin veebist kommentaare ja küsisin abi oma juristist sõbralt.
Ühesõnaga on mulle korduvalt “nina alla hõõrutud” jahimeeste õigust kasutada nii Vardja teed kui ka minu maad ilma minult luba küsimata haavatud uluki jälitamiseks või siis tabatud looma äratoomiseks. Mulle ei mahu pähe, et minu kordatehtud kinnistust sõidab ühel ilusal hetkel ja sõltumata tingimustest üle üks kuni sada autot, kõik toomas või tabamas üht looma, vajamata selleks luba ning valimata kohta. Kes kannab tekkinud kahjud? Kuidas on jahiseadus kooskõlas teeseaduse ja asjaõigusseadusega, mis mõlemad kaitsevad selgelt kinnisasja omaniku huve? Mida jahiseadus tegelikult ütleb?
Uue jahiseaduse tekst ütleb:
§ 25. Kinnisasja kasutamine jahipidamiseks
(1) Kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Riigimaa jahindusliku kasutamise leping sõlmitakse riigimaa valitseja määratud isikuga.
(2) Kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest.
(3) Maaomanik ei või keelata oma kinnisasjal:
1) jahisaaduse äraviimist;
2)jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist;
3) jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud korra kohaselt.
Tõepoolest lubab jahiseadus võõra kinnisasja kasutamise kuid ainult kahel väga konkreetsel juhul, jättes samal ajal täpsustamata millisel viisil peab see kõik toimuma. Kas jahimeestel on vaja omanikult luba küsida? Kes ja mis ulatuses hüvitab õiguse teostamisel tekkinud kahjud? Millisel viisil võib neid nimetatud õigusi teostada? Kui mõned aastad tagasi lasti Nahkanuia lähistel põder, säras (väikese liialdusega) kogu metsaalune autode tuledest. Kas ja kuivõrd oli mitme masina kohalolek vajalik, mina hinnata ei oska. Küll oskan ma hinnata oma maa ja minule kuuluva tee seisukorda.
Rääkides oma juristiharidusega sõbraga sain teada, et on olemas üldseadus(ed), millest on eriseadustega võimalik erandeid luua (Lex specialis derogat legi generali – eriseadus muudab üldseaduse). Erandid peavad olema siiski üldseaduses ette nähtud. Antud küsimuses on jahiseadus eriseadus ja üldseadusena saab käsitleda nii teeseadust kui asjaõigusseadust. Kõik kolm seadust, eriti kaks viimatinimetatut, on väga eraomandi kesksed ja annavad omanikule õiguse määrata kas, kes, millal ja kuidas nende omandit kasutavad, lubades halvimal juhul küsida omandi kasutamise eest tasu ning välja nõuda selle rikkumisel kahju. Kuid tuleb meeles pidada, et üldseadus ja selle sätted kehtivad endiselt kõigis neis küsimustes, mida eriseadus ei reguleeri! Seega jahimees, teostades jahiseadusest tulenevat õigust, peab tulenevalt asjaõigusseadusest ja/või teeseadusest hüvitama tekkinud kahjud isegi siis kui jahiseadus seda ette ei näe! Sellisel moel võtab jahiseaduses sätestatu hoopis teise ilme ning kaob ka näiline vastuolu erinevate seaduste vahel. Just seetõttu on alati mõistlik sõlmida kinnisasja omanikuga enne selle kasutama asumist kokkulepe ning valida parim viis jahiseaduses nimetatud õiguste teostamiseks, et vältida teistest seadustest tulenevaid kohustusi.
Millegipärast tajun jahimeeste suhtumist, et “haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamine ja surmamine” saab toimuda ainult autoroolist. Mina nimetan seda mugavuseks ja kui päris täpne olla ning näpuga rida ajada, siis seda jahiseadus ette ei näe. Rääkimata kahest teisest nimetatud seadusest, mis kohustades teeomanikku teed korras hoidma (loe: raha kulutama), lubavad tal ka teha valiku seda kasutatavate sõidukite osas ning küsida kasutamise eest tasu! (Vaata lisaks postitust: Eratee omaniku õigustest.) Täpselt sama seis on eramaaga.
Kui nüüd keerata jahiseaduses §25 nimetatud eriõigused teistpidi ehk jahimeeste kahjuks, on need ainsad põhjused üldse jahimeestel võõral kinnisasjal viibida. Jahimees, kes tahab tugineda ainult jahiseadusele, peab aru saama, et selles võtmes ei tule näiteks eratee kasutusõigus autoga jahile minekuks üleüldse kõne allagi, sest seda isegi ei mainita mitte. Seda, kas see saab/võib toimuda, otsustab tee omanik ning võib määrata tee kasutamise eest tasu. Mis minu arvates on mõistlik kuna ükski asi ei teki siia ilma iseenesest vaid kellegi tahtel ning sihikindlal tegutsemisel. Korraliku tee või hästiharitud maatüki taga pole jahimehel raske näha sinna paigutatud hiigelsummasid või töötunde. Ja palju neid võõral kinnisasjal koolnud ulukeid ikka on?
Ma tegelikult ei saa aru, miks need teemad endiselt jutuks tulevad. Miks peab selliseid “õigusi” üldse mainima, veel enam rõhutama? Kas siis tõepoolest on ka juhul, kui haavatud ulukile on vaja järgi minna, oluline teha seda teadmisega, et see on minu “õigus”? Mitte teadmisega, et saavutatud on kõiki osapooli rahuldav kokkulepe? Et jahimeestele määritakse pähe ulukite tekitatud kahju, mida nood ikka tekitavad niikaua kui nad olemas on, ei pea tähendama, et sealt tekkiv pahameel kanaliseeritakse mõnda teise valdkonda. Ega’s mölakatega suhtlemine ei tähenda enda mölakaks muutumist.
Mina olen alati läbirääkimisteks avatud ja kui see on minu võimuses, loodusolud toetavad ning ei ole vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga, aitan. Aga ma tahan, et minu maa ja mulle kuuluva tee kasutajad väärtustaksid minu tehtut ning oleksid valmis vajadusel katma selle kasutamise või rikkumisega seotud kulud. Pole ju palju nõutud või mis?
7 kommentaari
Uluk ei va;i, kuhu ta kukub haavatuna.
J2litamine ongi sageli autoga, sest vaja kiiresti ette j6uda v6imalikule ylejooksukohale, et ta seal tabada.
Ehk t@@tad siis kohe ka hinnakirja v2lja, palju yhekordne lastud looma 2ratoomine yle Sinu maa maksma l2heb?
Mis on hinnakiri, kui s6idetakse yhe autoga? Kohe huvitav oleks teada…
Linnataustaga maaomanike suhtumine, kes n2puga seaduses rida ajavad ja juba ette jahimehi vara kahjustamises jt surmapattudes kahtlustavad, tekitab paksu verd ka teise poole peal. Kas seda on kylayhiskonnas vaja?
Kas jahimehed võivad võõrastel maadel mööda põlde ja pehmeid teid sõita oma saaki jälitades? Kui nad rööpad tekitavad, kas nad ka taastamistöödest osa võtavad? Miskipärast arvan, et mitte.
Janno, enne kui mind ja minu suhtumist sildistama asud, loe postitus veelkord hoolega läbi, siis oma kommentaar ja seejärel vaata peeglisse. Usun, et tunned “linnamehe” ära.
Huvitav, et jahimehelt ostetud vorstil ja lihatükil on hind aga haritud ja korrastatud maatükil või teel seda pole?
Igasuguses ühiskonnas tekitab pahandust reeglite puudumine või nende eiramine, mitte nende järgimine.
Ikka inimene on looduse kroon, mitte jahimees. Sinu kommentaar ainult kinnitab, miks uus jahiseadus sai just selline nagu ta on.
Kaks näidet:
Möödunud talve südames käisid jahimehed Vardja (era)teel otsimas haavatud looma. Liiguti sõiduautoga ja ma ei mäleta, et aitäh oleks öeldud. Aga kuidas oleks olnud “kiiresti ette j6uda v6imalikule ylejooksukohale” kui poleks olnud a) teed ja b) see poleks olnud lahti lükatud?
Möödud sügisel käis jahimees otsimas oma Endla rabasse kaduma läinud koera. Ei ajanud “n2puga seaduses rida” ja lasin ta Vardjale, sest pime oli tulekul ning koera kaelas olevad GPS saatja patareid polnud igavesed. Pärast patareide tühjenemist oleks looma otsimine olnud oluliselt keerukam. Mees jäi Vardjal autoga kinni ning vajas väljatõmbamisel teise auto abi. Nüüd siis juba kaks autot, märg aeg ning ma ei suuda meenutada, et pärast oleks keegi käinud kinniolemise jälgi likvideerimas. Isegi sellist küsimust ei tekkinud.
Sarnaseid olukordi on veelgi ja need kõik näitavad ilmekalt kuivõrd loomulikuks peavad jahimehed võõral omandil liikumist, mõtlemata tagajärgedele, hoolimata tagajärgedest ja sageli luba küsimata. Me teame, et rabarada muutub suure liikumiskoormuse järel mudarajaks aga seda, et sama juhtub metsateega, ei tunnista. Pehmed ja mittesõidetavad põllud on siinkandis pigem reegel kui erand.
Mina isiklikult lubaksin jahimehel oma maad kasutada ka seadusest tuleneva õiguseta aga see peab alati toimuma omaniku loal, nõusolekul ning tingimustel. Nii on õiglane ja viisakas, nii linnas kui maal.
Näed siis, milline kirglik teema.
Loomulikult, hr. Hannes Hunt, ei tohi jahimehed võõrastel maadel mööda põlde ja pehmeid teid sõita. Nagu ei tohi ka mistahes muu kodanik. Ei ole jahimehed erinevad, paremad ega halvemad teistest ühiskonna liikmetest. Musti lambaid on igas karjas.
Millist tänu hr. Mänd jahimeestelt ootab punkti a) tee olemasolu ja b) lahtilükkamise eest? Justkui nagu tahaks midagi, aga ei ütle, mida.
Kas seeneliste, marjuliste, koerajalutajate, loodusfotograafide jt. looduses liikujate erateekasutuse tarbeks on samuti hinnakiri valmimisel?
Kuidas erateel liikumise loa küsimine käima peaks, kui näiteks suvehommikul kell 4 on vaja üle hr. Männi eratee kalale minna? Helistan?
Sellist suhtumist on linnataustaga Maa Omanike puhul sageli näha – istutakse oma mõnel hektaril nagu osastisvürst ning oodatakse õnnetult läbisõitjalt ettehelistamist, taganttänamist ja kahjuhüvitamist. Tõesti,kirjalik,igakordselt täidetav tee kasutamise leping siit veel puudub…
Tänan kommentaari eest aga isegi “maa taustaga” maaomanikelt ootaksin nii lugemisoskust kui oskust anda olukordadele objektiivseid hinnanguid. Aga tundub olevat liiga palju nõutud, seepärast olen meelsasti edasi “linnataustaga Maa Omanik”.
Janno, jahimehed on erinevad aga oma irooniaga liigitud Sa pigem nende mustade hulka. Kas Sa käid kaupluses samamoodi mölisemas kui Sulle toote hind ei meeldi? Et tahaks tasuta, miks ei anta? Ja lõpuks ei meeldi Sulle müüja juuksed ning riietumisstiil?
Kui rääkida “tänust”, siis esialgu piisaks märkamisestki ning tehtu tunnustamisest. Kuidas oleks näiteks “aitäh”. Kas tee valmistegemine ja lahtilükkamine toimuvad tasuta? Riigile maksame maksu ja seetõttu peame teede korrashoidu loomulikuks aga kuidas on erateedega. Mõtle pisut! Kui juba tänu ootamine on probleem ja põhjus inimest vihata, mis siis veel “hinnakirjast” rääkida.
Vardja tee on suletud ainult mootorsõidukitele! Jahimees, kalamees, marjuline, seeneline, matkaja võivad seda jalgsi läbida ilma mingisuguste piiranguteta. Kui tahad olla parem kui kõik senised ülbitsejad, tule tutvu enne olukorraga ja kui aega saad või lugeda oskad, viska pilk seadustele. Viimaseid pole mina teinud aga leian, et eraomand, eriti veel hooldatud eraomand on kaitset väärt.
“Osatisvürstidena” käituvad pigem need jahimehed, kes peavad igale poole jõudma kiiresti ja masinaga. Või toote võõral kinnisasjal surnud looma ära seljas vedades? Ja tegelikult käitud niimoodi ka Sina, sülitades nii minu kui teiste eraomanike tehtud tööle, investeeritud rahale, kulutatud ajale aga ka meie riigi seadustele.
Aga helistada võid küll, selleks on minu number kenasti teed takistava keti juures oleval teabetahvlil väljas. Seda võimalust on kasutanud väga paljud Vardja tee kasutajad ning saanud vajalikud vastused, vajadusel abi.
“Õnnetu läbisõitja”, on alles definitsioon. Mis Su probleem üldse on? Miks on SINUL vaja Vardja teed või ümbritsevaid põlde sõidukiga kasutada? Kas Sa ikka seda tead, et Vardja tee on tupiktee ja sellest ei ole võimalik klassikalisel viisil “läbi sõita”.
Jannole ja teistele “maa taustaga” maaomanikele piltidega illustreeritud silt, mis on paigaldatud tee sulgemise kohta. Sildi suurus on 400×800 mm, seda peaks ka pime märkama. Sealsamas on rajatud parkla auto mugavaks parkimiseks.