Nagu pildilt näha, on meil ühe kipsjala asemel kaks. Mati lugu võib lugeda siit, Tilde sai kipsi nii:
Tegime temaga pühapäeva õhtul ratastega aega parajaks. Kõik oli ideaalne, ilm, meeleolu ja laps. Kõigepealt sõitis tüdruk oma rattaga Kördile ja tagasi, meie Hinckusega kannul. Siis mõtlesime minu meestekaga Rõhu poole minna. Mina sadulas, tüdruk pakiraamil. Õnneks oli ilm väga ilus, koera tempo madal ja ma vaevu liikusin rattaga, rääkides lapsega samal ajal juttu. Korraga tundsin nagu oleks rattal kumm tühjaks läinud ja kuulda oli imelik krobin. Jäin seisma, nägin maas Crocsi plätut ja rohkem detaile ma ei mäleta. Tüdruk röökis, tema parem jalalaba nägi kole välja ja ma ei mõelnud pikalt. Tüdruk sülle ja jooksuga kodu poole.
Mann ainult ohhetas ja juba me kihutasime Paide poole. Ma pole elus nii palju soovinud, et teel oleks olnud politsei, kes meid oleks kinni pidanud ja minust veel kiiremini tüdruku kiirabisse toimetanud. Trahv sel hetkel ei heidutanud, mure oli suurem. Kuigi jalg oli raske, sest nutt tagaistmelt sundis takka, hoidsin ennast tagasi, et pere tervelt kohale saada.
Tilde jalg pandi kipsi esialgse prognoosi järgi kolmeks nädalaks, sest lisaks tugevale muljumisele on tal ka kaks pisemat luumurdu. Tänane arstilkäik lühendas seda aega jämedalt nädalale ja korraks arvas arst üldse, et kips pole vajalik.
Õnnelik õnnetus kui nii võib öelda. Laps tunneb ennast hästi ja kips näikse olevat talle pigem tüliks. Loodan, et ta paraneb täielikult ja kiiresti. Suureks suveks peaks mõlemad põngerjad olema oma jalgadel. Praegu liigub poiss karkudega ja tüdruk minu või Manni süles.
Pakiraamil sõit on tulevikus välistatud. Olen ka ise sarnase õnnetuse Vahukülas läbi elanud ja tean, kui kergesti jalg kodarate vahele võib sattuda.
1 kommentaar
et siis selline puhkus? saage terveks!! :)