Õhtul hakkas vihma sadama. Tegelikult lausa kallama, koos pisku müristamise ja välguga. Jõudsin siiski enne ühe trimmeri paagitäie tühjaks töristada. Matile tuli tädipoeg külla ja kuna ilm ujuma minna ei kannatanud, mängisid poisid väljas. Üllatuseks sobis seekord mängukaaslaseks Hinckus ja Mati lausa väitis, et koeralt palli äravõtmise mäng on tema lemmik. Minu jaoks oli see esimene kord näha teda niimoodi koeraga mängimas.
Mis iseenesest on ju väga tore, sest vanuse poolest on tegemist samaealistega ning kirjandusest võib leida palju lugusid koerte ja poiste sõprusest. Olen alati unistanud, et Matist saaks koerale ja vastupidi, siin kodu juures olles kaaslane. Keegi, kellega koos rattaga minna sõitma või metsa serva hulkuma. Seni pole seda juhtunud. Äkki seekord?
