Kalendriaasta üks oodatumaid sündmusi on vanavaralaat Seidlas. Kuigi üritus on olnud meile oluline aastaid, on aja jooksul muutunud selle külastamise põhjus. Huvi vanavara soetamise vastu on raugenud ning asendunud minu jaoks vanade fotode otsimisega. Mis samas ei tähenda, et muud vanavara üldse ei märka. Nii oli ka seekord, kui fotojahiga kaasnes impulsiivost, kingitus abikaasale, mida põhjendasin muu hulgas läheneva 19. pulmaaastapäevaga.
Kui ma möödunud aastal tulin Seidlast tagasi tühjade kätega, siis seekord vedas rohkem. Leidsin ja soetasin mitu Koeru kandi fotot, millest üks oli minu jaoks uudne ja puudutas otseselt Rõhu küla ajalugu. Osa ostetud fotodest olid vanadpildid.net keskkonnas juba esindatud kuid teiste kollektsionääride kogudest. Kasutasin juhust ja vahetasin need suuremate skanneeringute vastu välja.
Kõige kallim fotoleid oli 1903 aasta foto “Kodusõit Rakke näituselt 1903“, mille eest ladusin välja 30€. Väga heas säilivuses fotoga tuli kaasa tagaküljele lisatud tekst, et vankil peaksid olema Baer’id. Postkaart “Gruss aus St. Marien-Magdalenen” pole küll haruldane aga nüüd on ta olemas ka minu enda kogus. Niisamuti on seal nüüd olemas foto Koeru pastoraadist 19-20. sajandi vahetusel, millega seoses tuleb meelde suhteliselt värske postitus sellest, kuidas aastaid on üht fotot Kuusalu pastoraadist esitatud Koeru oma pähe. Parimaks leiuks pean kaht fotot Rõhu tuulikust, millest üks on vanadpildid.net külastajale varasemast tuntud kuid teine mitte. Kui need kaks fotot tuulikust poleks tulnud koos, võinuks teise foto tegemise koha saladus jääda lahendamata. Nimelt on teise foto tagaküljele kirjutatud nimi “Hummel”, mis enamikule kollektsionääridest ei ütle midagi aga minu jaoks kõlas alarmeerivalt. Tuli ähmaselt meelde, et olen maininud seda nime ühes oma varasemas postituses, kus kirjutan Rõhu tuulikust. Hummelite näol ongi tegemist seda veskit omanud perekonnaga. Kaht veskipilti võrreldes ning lisades sellele fotode koos saamise ning tagaküljel olnud nime asjaolud, olen kindel, et tegemist on Rõhu ehk Liusvere tuulikuga 20. sajandi esimest veerandist. Vaata seda fotot lähemalt siit. NB! Mõlemad fotod on omaaaegsed fotokoopiad originaalist.
Kokku kulus mul fotodele 170€, millest 70€ on Seidla laadale eraldatud eelarve väline. Kokku sain selle raha eest pisut üle kümne foto, mis annab huvilisele aimu hobi kulukusest ning vanadpildid.net sisu rahalisest väärtusest.
Jäin seekord Seidla külastusega väga rahule. Jäin ka rahulikuks ega ärritunud hindade peale, mille peale lõug iseenesest ripakile vajus. Elame sellises maailmas, aeg on sellega harjuma hakata. Vähemalt osaga sellest.
4 kommentaari
Hehee! Nüüd ma siis tean kuhu see rohekas kapp läks. Me käisime ka seda hommikul peilimas, aga kuna hetkel veel on maakodu puudu :) ja hind oli ka toekas (loe: õiglane), siis jäi meist raske südamega sinna. Tore näha, et läks heasse kohta. Jätate nii või puhastate värvist?
Mitte kapp vaid nõud selle peal said meie omaks. Kapi saatusest ei tea ma midagi.
Olin ise esmakordselt müüjana laadal, kuigi see oli mulle vist viies Seidla laat. Soovituse järgi läksin kohale juba öösel, siiski nii hull, kui kuuldud, asi ei olnud. Müüjaid oli kohal ehk ühe rea jagu ning sain end ilusti varjulisse kohta ära paigutatud, ehk siis kui suvekuumus lõpuks pärale jõudis, olin ilusti päikse eest varjatud. Proovisin veel nii kolme aeg hommikul laadalistega juttu teha, paraku jäi mu vene keele oskus lätlastega rääkimiseks vajaka. Muide viimased tulid kohale juba eelmisel päeval. Kuskil viie paiku hakkasin ma siis oma letti laiali pakkima- üllatuseks tulid koheselt kohale esimesed härrad, kes parema kraami kiirelt ära krabasid ning järgmise leti juurde liikusid. Niiet kui tahta parimat kaupa, tuleb enne laada algust kindlasti kohal olla. Inimeste hulk, mis mu leti eest läbi kõndis, oli üsna märkimisväärne- sama oli ka tänavu müüjate hulgaga- kunagi varem pole plats nii täis olnud. Enda üllatuseks suutsin ma enamuse kaubast maha müüa ning üht-teist asemelegi muretseda. Muide üks nipp on laada lõpul, ehk ajal, mil kaupa juba pakitakse, pakkumisi teha- hinna suhtes tehakse üsna kindlalt järelandmisi, eriti just suurte asjade puhul, mille transport on keerukas. Üldjoontes sain ma väga positiivse kogemuse, lõin kontakte nii mõnegi müüja ja kollektsionääriga ning sain kutseid ka eelseisvatele laatadele. Küll aga häiris mind üks asi- eestlane ei mõista, kuidas laadal kaubelda. Enamasti on nii, et kui ütled inimesele hinna, mis on tema jaoks liiga kõrge, siis ta lihtsalt jalutab minema. See kaotab laada võlu – kauplemine on ju pool rõõmu!
Aitäh Addy soovituste eest!
Kirjutasid, et “eestlane ei mõista, kuidas laadal kaubelda” ning et pärast kõrge hinna teadasaamist kõnnitakse minema. Ilmselt on selliseid kaubelda mitteoskavaid inimesi mõlemas leeris. Ka mõni kaupmees on selline, kelle jaoks kauplemine on isiklik solvang ning tema autoriteedi kahtluse alla seadmine. Minu kogemused olid seekord pigem positiivsed. Küsisin ise ja sain mitmel korral hinnast pisut alla.