Filmis “Kung-fu panda”, mida me perega vaatamas käisime, ütles kilpkonn midagi sellist: “Eilne on ajalugu, homne mõistatus, täna – kingitus.” Lihtsad aga mõtlemapanevad sõnad, eks! Tarvitses mul vaid avalikkusele deklareerida oma soov Sepa talu mitte müüa, kui minu postkasti saabus järgmise sisuga e-kiri:
Soovin osta maja Koeru kandis. Leidsin Teie kuulutuse Visustis müügis oleva maja kohta. Sooviks teada, kas seda maja oleks võimalik ka vaatama tulla. Ma tean, kus see maja asub ja olen selle juures ka käinud, aga seest pole näinud.
Täna hommikul avastasin, et seda kuulutust ei olegi enam üleval. Kas olete selle maja juba ära müünud?
See kiri ja minu vastus sellele on tänaseks ajalugu. Saame kirja saatnud inimesega nädalavahetusel Sepal kokku. Milliste mõtete ja plaanidega pärast kokkusaamist lahku läheme, on juba mõistatus!
Kuigi ma olen Sepal viimasel ajal tavapärasest rohkem toimetanud, ei ole see seotud maja müügieelse vuntsimisega. Peamiseks põhjuseks on ikkagi idee maja elamiskõlblikuks seada. Teiseks põhjuseks on hiljuti sealkandis tegutsenud metallivargad, kes ka Sepa hooned ja ümbruse äärmise põhjalikkusega läbi kammisid ning kõik vähegi väärtusliku minema vedasid.
Kõigepealt avastasin hoovist autojäljed, mis viisid kuuri taha, kus rohu sees olid mingid vanad põllutööriistad. Need olid minema viidud. Kuurist oli võetud vanad adrad. Arvasin alguses, et tegemist oli vanavara otsijatega, sest võetud oli ainult parem kraam. Igatsugu ketid ja muu väiksem rauakola neid ei huvitanud. Aga kui redeliga käidi elumaja pööningul ja veeti alla töökorras meevurr, millest kaasavõtmiseks sobis ainult vurri metallist mehhanism, järeldasin külalistena metallivargad. Plekist trummel visati sissesõidutee äärde võssa. Tagantjärgi ma ei teagi, kas käidi üks või kaks korda. Kui ma selle sigaduse avastasin, redelit pööninguluugi all minuarust ei olnud. Aga see võis kerges ärritusehoos ka tähelepanuta jääda.
Praegu näeb Sepa hoolitsetud ja klanitud välimusega ülihea välja. Ajasin nulliga paljaks ka keldrilae ja võtsin trimmeriga maha maja nurka kasvanud sirelipõõsa. Sees lõhkusin poolenisti maha pliidi ja kangutasin üles paar köögi põrandat katnud saepuruplaati. Plaatide alt tuli nähtavale pealtnäha üpris korralik laudpõrand. Eksisteerib lootus, et osa saab sellest isegi säilitada.
Täna tehtud pildid Sepa talust ja õuest panin üles SIIA.
Kõrsil arenevad asjad omasoodu. Ostsin Jarkko käest tonni lubajmörti ja kavatsen sellega hakata restaureerima hoovil oleva vana kuivati vundamenti. Jarkko andis omalt poolt lihtsad juhtnöörid kaasa, ülejäänu eest peab hoolitsema loomulik intelligents. Saab näha, äkki jõuan tööga alustada juba pikkade pühade ajal. Lubjamört pidi kuivama kaua. 1cm = 1 kuu. Kui laod kusagile kahe sentimeetrise kihi, kuivab see 2 kuud. Jarkko luges mulle sõnad peale, et mört peab olema kuivanud augustiks. Kui nii siis peab kiirustama. Kas keegi tahab appi tulla?
Kõige lõppu otsustasin lisada väikese fotomeenutuse kahe eelmise suve jaanipäevadest. Kui tahate näha fotoseeriaid, klikkige piltidel! Üritan panna igale fotole albumis ka lühikese allteksti asjaosaliste nimedega.
Nahkanuia Jaanipäev 2006 – vihma sadas, kohal olid Maarja isa ja ema. Lõke oli vägev nagu ka käepärastest vahenditest ülespandud varjualune.
Nahkanuia Jaanipäev 2007 – vihma ei sadanud. Päeval paistis päike ja õhtulgi veel oli nii soe, et poiss tegi meile ilma särgita tsirkust. Õepere käis aga läks enne tule süütamist ära. Õhtuks jäime meie kolmekesi, Maarja ema ja isa ning minu ema.
Selle aasta pildid panen üles järgmisel nädalal!