Nahkanuial on kartulid võetud. Alustasime sel aastal pisut varem ja neli viimast vagu said kottidesse täna. Ka sel aastal võtsime käsitsi aga kuna initsiatiiv ja tehnika tulid Maarjalt, oli tema ka suure töö tegija. Peamine tööriist on Maarja vanatädi Teele kartulikonks.
Kartulisaak sai pisut kehvem kui möödunud aastal. Kartulimaa on meil jaotatud põhimõtteliselt pooleks “punaste” ja “valgete” vahel. Valget saime selgelt vähem, sest selle põllupoole peal olid kartulid maa sees päris suures osas ära söödud. Vesirott? Hiired? Mõni muu elukas? Olemasolevast saagist jagub meile siiski lahkelt, jääb seemneks ja saame mõne koti ära anda. Kuigi need “vabad” kotid on juba broneeritud. Täpsustan lähipäevil ajaloo tarbeks saagikuse mõnes üldtuntud mõõtühikus.
Kohe pärast kartulivõttu kobestasin maa mullafreesiga, mis lisaks “korjas” liikuvate osade külge kõik lahtised kartulipealsed ja umbrohu. Kindlasti sellest ei piisa, püüan jõuda kokkuleppele ka maa läbikündmise osas.
