Sügisel, kuivanud rohuga, on metsaalune nagu peo peal. Ühel jalutuskäigul Vardjale korjasime Maarjaga tee äärest välja hulga taarat, mille ma täna ära tõin. Lugeja ees on valik Vardja tee kasutajate “karastusjoogieelistusi”. Kuidagi üheülbane. Ja et taara metsa alla poetajate südametunnistus neile endale vastu räägib, tõestab seegi, et pea kõik pudelid ja purgid olid visatud kaugemale, nii öelda silma alt ära. See ei ole esimene kord mul Vardja teelt taarat koju tassida aga ma loodan, et viimane.
6 kommentaari
Värskes õhus liikumine ikka väsitab inimesi. Täis pudelit metsa tassida pole mingi probleem aga tühja koju tassimiseks enam jõudu ei ole.
Õnneks ise vine all kala püüda ei oska.Seega minu taara ei ole pildil:-)
Aga võib olla jahipidamise juurde väike julgustus kuulub.
Hannes, see viimane oletus ei pea paika. Jahimehed (loe Koeru jahimehed) ei julgusta ennast jahi käigus alkoholiga. See nõukogude ajast jäänud kuvand on mingil põhjusel kinnistunud paljude kodanike ajudes.
Ma arvan, et need kes prügi metsa alla ei loobi, ei pea ennast siin ega mujal õigustama või kaitsma. Fotol olev taara pole metsa alla sattunud eile vaid mõnel juhul ehk aasta(kümne)id tagasi. See postitus on valdkonnast “teadmiseks”.
Teadmiseks või mitte. Häirib see, kui keegi lihtsalt oletab. Eriti mainitud hobiga tegelejat.
Tõin veel ühe purgi ära. Mainin seda seetõttu, et see oli teest ca 20 meetri kaugusel, kuhu suvaline kalamees või jahimees seda naljalt ei viska. Tagantjärele jäi silma ka huvitav muster, enamus purke-pudeleid oli visatud mitte kaitseala poolele vaid vastupidi. Seega võib vist rääkida loopijate teatavast loodusteadlikkusest. :-)