On asju, mis tunduvad loomulikumad kui teised ning millega on seetõttu lihtsam leppida. Surm ei ole loomulik, eriti noore inimese surm. Sellest on vast paar päeva kui šokeeriv uudis, et elust on lahkunud Janek Kupper alias Nobel, jõudis ka Nahkanuiale …
Me ei olnud Janekiga sõbrad kuid hästi läbi saime me küll. Tõele au andes olid suhted viimasel kahel aastal jahedad, seda peamiselt pikalt viibinud garantiiremondi pärast Vardja teel, samas on mul kümneid põhjusi olla talle südamest tänulik! Koerus pole kindlasti kedagi teist, kelle panus Nahkanuia küla muutumisse oleks nii suur kui temal!
Meie suhted olid minu arvates pisut enam kui ainult rahal põhinevad. Kindlasti oli selles päris suur osa vastastikkust lugupidamist ja austust. Lubadused said alati täidetud ja kuigi see võib kõrvaltvaatajaile kõlada klišeelikult või tagantjärele tarkusena, võisin ma neis küsimustes, kus Janekil olid olemas võimalused, alati temale kindel olla.
Suhtlus Janekiga sai alguse vajadusest erineva täitematerjali nagu mulla ja killustiku järele. Kiirelt lisandus ka teehooldus. Janeki kontole jääb vaieldamatult läbi aegade parim Vardja tee hooldus, mille tulemusel sai tee laitmatult profiili ja teeääred sinna kogunenud mullast puhaks. Lisaks veel õue täitmine ja tasandamine, parkla ehitamine, majaesisele teele killustiku pealevedu ja isegi suure muruplatsi tasandamine teerulliga! Janekiga koos “peitsime ära” eelmiste omanike poolt maja juurde jäetud “prügila”, rullisime teerulliga muruplatsi ja kiskusime frontaallaaduriga maa seest okastraati. Suurimaks ettevõtmiseks jäi Vardja tee rekonstrueerimine, mis vaatamata ootamatustele valmis õigeaegselt ja püsis eelarves. Siin on palju nüansse aga ma olen ka tagantjärele kindel, et selle projekti lõpetamine nõudis Janekilt parajalt enesevalitsust, et mitte käega lüüa. Ja ta ei löönud.
Eraldi teema on kahtlemata talvine teehooldus. Ma ei oska tagantjärele öelda kui mitmel korral ta mind hangest päästis. Neid kordi oli palju! Kõige paremini on mul meeles 2008 aasta detsember, kui jäin perega kinni Endla talu ette. Ka tookord tuli Janek meid päästma. Või siis 2009 aasta märts kui Vardja tee puhtakssaamiseks tuli see mitu korda edasi-tagasi sõites lumest vabastada. Just sellest korrast on ka ülalolev foto.
Need ajad kui Janek siinkandis teehooldusega tegeles, olid parimad Nahkanuial. Võisin uhkusega kiidelda, et Vardja tee oli üks paremini hooldatud kruusateelõike vallas või uinuda lumetormisel õhtul teadmisega, et hommikul on tee lumest taas puhas. Aitäh!
Janek oli see, kes mind Ervitale pinksi mängima kutsus ning tänu kellele sain tuttavaks paljude kohalikega. Needsamad kohalikud aitasid mul hiljem puhastada Haava teed ja on aidanud veelgi. Pinksisaalist on mul meeles ka see, kuidas Janekil oli alati tavaks sinna tulla mingi karastusjoogi ja saiakestega, mida ta siis lahkelt Matiga jagas. Nii tuli ta ka meile, alati midagi laste jaoks kaasa! See oli tore juba toona, seda enam tagantjärele.
Janekil oli peaaegu alati kiire. Samas ega ta ise väga ei kiirustanud. Kui ootaja helistas, ja seda võis juhtuda mitu korda selle aja jooksul, kus ta minuga vestles või Nahkanuia toimetas, oli ta helistaja jaoks “juba teel” ja kohe kohal”. Mäletan selgesti kuidas see mind alati imestama või muigama pani ja ka õpetas, et kui Janek lubas kohe tulla, kulus kohalejõudmiseks alati “pisut” aega.
On veel midagi, mida ma pean Janekiga seoses kindlasti mainima. On asju, mis mulle kuidagi eriti korda lähevad, näiteks julgus tunnistada oma vigu. Vigade tunnistamisega ei pea alati kaasnema nende parandamist, sest selleks ei pruugi olla reaalset võimalust. Meie viimases vestluses suve alguses Vardja tee teemal ei kõlanud tema suust minu aadressil ühtegi süüdistust kuigi ma olin selleks valmis. Pigem kinnitas Janek vastupidist. Selline haruldane omadus üllatas mind väga ja üllatab siiani. Üllatab ning tekitab austust.
Mul on oma elus olnud õnn kohata paljusid väliselt tahumatuid aga seest läbinisti heasüdamlikke inimesi, kes reeglina satuvad eluga pahuksisse. Sellisena jääb ka Janek minu mälestusse! Küllap vajavad teed ka mujal hooldust …
2 kommentaari
Ma tean, et ma ei ole pooltki nii asjalik kui Janek ja tema saapad jäävad mulle väga suureks. Aga olid ka tal oma miinused, aga kui abi vaja oli, siis suur vennas ikka oli abiks!
Aga tänud ilusa meenutuse eest Janekist!
Miinused on meil kõigil, neist ei pääse. Oluline, et ühel päeval jääks ka piisavalt palju head meid meenutama. Minu isiklikud kokkupuuted Janekiga olid eranditult postiivsed ja kui mul jäi mõni tema negatiivne külg märkamata, ei kahetse.