Poisikesena Vahukülas vanaema juures olin tihti tunnistajaks kanatapule ja paaril korral sain sellega ka ise hakkama. Tagantjärele meenutades oli kindlasti tegemist väikese isikliku töövõiduga kuigi ma ei mäleta, et ma sellega väga teiste ees kiidelnud oleksin. See oli lihtsalt üks maal olemise ja elamise paratamatuid tahke.
Seepärast ei tundunud mulle plaan abistada naabrimeest mõne kodulinnu tapmisel ülejõukäiv. Pean siiski tunnistama, et pole alati kerge olla “looduse kroon”. Samas ei tohiks ka üle mõelda, ega teisti linnuliha toiulauale ei saa.
Hoopis huvitavam oli kahe kojutoodud linnu puhastamine. Helistasin selleks oma tädile, kes mind põgusalt juhendas. Väiksemal kanal suutsin sellegipoolest kuuma veega mõnes kohas ka naha lahti võtta aga suuremaga läks kõik hästi. Olin üllatunud, et tööga hakkama sain. Hinckus oli õpipoiss ja uuris hoolega kuidas käib sulgede kitkumine ja sisikonna välja võtmine. Viimasest ta siiski väga huvitatud ei olnud, ka mitte Mats.