Need kaks vahvat fotot on originaalis postmargisuurused! Miks nii väikesed, pole õrna aimugi. Kas põhjuseks mingi tollane trend, paberi kokkuhoid või muu põhjus, tuli need mikroskoopilised pildid suhtleliselt suure tihedusega arvutisse skanneerida.
Nagu postituse pealkirjas öeldud ja lugeja ise näeb, on ülemisel fotol Aruküla mõis ja alumisel Koeru haigla. Mõlemad hooned on alles ka tänapäeval, üks kasutusel koolina ja teine eraomandis. Fotoseeriasse kuulus lisaks mitu pilti talvise metsa taustal poseerivatest naistest, kellest üks oli suuskadel aga neid ma seekord ei avalda.
Fotode tegemise ajast pole mul hetkel aimugi aga kindlasti jääb jäädvustamise hetk nõukogude aega. Kui keegi saab piltide vanuse määramisel abiks olla, olge lahked ja andke teada.
Fotod on pärit Priit Paju fotoalbumist.
3 kommentaari
Oma pere albumite põhjal ütleks, et kuskil neljakümnendate lõpus-viiekümnendate alguses on fotod tibatillukesed- ikka materjalipuudusest.
Vanad fotod ei ole mõõtmetelt väikesed materjalipuududest!
Lihtsalt tollased fotode tegemise tehnoloogiad ja standardid olid erinevad. 24×36 filmikaader juurdus lihtsalt alles 1950ndatel aastatel – enne seda olid masslevinud 60×60 ning 60×90 fotokaardid.
Erinevalt 24×36 fotokaadrist sai nendest teha hädakorral aga ka vaadatavaid kontaktkoopiaid, st ka fotopaberil olid pildid samades mõõtmetes ehk 6×6 või 6×9 cm. Suurendusaparaat (optiline seade, millega sai filmilt kaadri suuremaks fotopaberile projitseerida) oli tollal üsna kallis asi ja ühele amatöörile tihti kättesaamatu ja olemas enne 1960ndaid sageli ainult atrejleedes ja “proffidel”. Seetõttu aeti läbi häda läbi kontaktkoopiatega. Nt “Komsomolets” (1940ndate lõpp) oli lihtne ja odav sõjajärgne 6×6-kaardi filmikaamera.
Minugi erakogus nt ühe 6×9 Leica jäänused näiteks (1930ndatest)…
Tänud Valdo!