Tänu Antti Ilometsale Rakke Muuseumist avanes mul võimalus hoida enda käes ja skanneerida mõned Helmut Joonuksi fotod. Olin õnnelik, sest teiste seas olid ka mulle üliolulised Nava vaated, kokku neli. Kõik need on tehtud 1953 aasta 5. juunil. Esimesel (ülaloleval fotol seisab Nava talu perenaine Luise Leppik (np. Stokmann) talu hoonete taustal.
Järgmised kaks fotot on vaated Nava talule üle jõe. Haruldased nagu kõik muu, mis puudutab Endla soostiku ja selle servades või kõrgemates kohtades paiknenud metsatalude elu. Vaadake kui lagedad on jõe kaldad! Millised vaated tollal avanesid. Kui “rahvarikkad” võisid kõik need jõeluhad olla heinaajal. Nüüd on raske kummalgi pool jõge randudagi, nii võssa on kõik kasvanud. Kas ma kahetsen, et see kõik on kadunud. Jah ja ei. Aga kindlasti meeldiks mulle rohkem fotodel olev olukord.
Püüdsin ka paika panna fotode tegemise koha ja lisasin kaardi omapoolse pakkumisega pisut allpool. Võite julgelt parandada.
Viimase fotoga kaasneb lugu. Selle järgi on foto tehtud Naval pärast seda kui vene sõdurid küsitlesid seal kalamehi Raudsikut ja Joonuksit. Seejärel pidid viimased ette näitama, kas nad ikka oskavad spinningutega kala püüda. Ma mõtlen, et 1953. aastal võisid vene sõdurid Naval täitsa olemas olla, sest metsades leidus toona veel piisavalt metsavendi. Päris tõde me ei saa vist kunagi teada. Kasvõi seda, kes tegi pildi ja miks seda lubati? Nava perepoeg Ennar Leppik oskas pildistada, kas tema?
4 kommentaari
Neid fotosid vaadates tuleb meelde Helmut Joonuksi kirjutatud luuletus “Nava”. Panen selle luuletuse ka siia kommentaarina kirja:
Metsasalud virvendavad
suve kuumas päikeses.
Eemal tukub tuttav Nava
puudetukas väikeses.
Kevaditi kutsub Šotsi
mõni tuttav kaasa mind,
aga mina üles otsin
soode vahelt, Nava, sind.
Sul ei ole uhkeid sulgi,
nägu väljavalitut,
sul on seljas nagu mulgi,
vana luitund palitu.
Paljas nõmm ja lage raba
sinu ümber vinab seal,
sinu juures laul on vaba,
taevas lai on sinu peal.
Kaugel, kaugel metsatalus
kireb kukk ja haugub koer.
Minu südames on valus,
aga imehellalt soe.
Ilus luuletus, aitäh. Kust see pärit on? Pean tunnistama, et mul polnud selle olemasolust aimugi.
Pärit on see Helmut Joonuksi luulevalimikust “Õhtu nagu tulekahi”, tellisin selle muuseas kunagi Raamatukoist koos Joonuksi raamatutega Põltsamaa jõe ja Endla järve kohta.
Tänan, soetasin sealtsamast raamatu ka endale.