Hinckusest

Hinckus kasvas ja elas oma esimesed elukuud toas. Kuigi koera hingeelu, niipalju kui seda on, mulle väga korda ei lähe, ei jäta see mind ka päris külmaks. Kui see on vähegi minu võimuses, teen looma elu paremaks ning elamisväärsemaks.

Eelkõige seepärast ning võttes täiendavalt arvesse kõhutunnet, mis pidevalt korrutas, et see loom tahab olla koos oma perega, tõime Hinckuse kuudi Maarjaga möödunud nädalavahetusel majale lähemale, köögiakna alla ning tema elektritara sisse. Sisuliselt tähendab see seda, et koer saab piiratud alal vabalt ringi joosta ning kett on hetkel unustatud.

Esimene päev oli pingeline, sest Hinckusele hakkasid äkki huvi pakkuma mutimullahunnikud ja see mis nende all on. Tulemuseks oli … teadagi mis ning pole vist vaja mainida, et rikutud muru tähendab mulle sama, mis härjale punane rätik. Õnneks tundus see olevat ühekordne huvi.

Kuudi toomisel majale lähemale oli ka turvalisuskaalutus. Milleks koer, kui ta ei saa vabalt teha seda, milleks ta on võetud – valvata maja. Lisaks eksisteerib oht ka metsaelanike poolt. Eelmisel kevadel said kaks õunapuud tänu kutsumata külalistele tõsiseid kahjustusi ja taastuvad vaevaliselt. Koer peaks jõudude suhet tasakaalustama.

Käime koeraga nii tihti kui võimalik jalutamas. Sellistel puhkudel võtame suuna alati Vardja poole. Ka alloleval fotol on ta Altsauna lauda taga heinamaal, kus mitte väga hiljuti kohtasime üht jahimeest. Õnneks juhtus olema külma närviga mees, kes elas koera ähvardava lähenemise rahulikult üle. Kahjuks keeldus koer Maarjat hüüdeid kuulamast. Kahetsusväärne lugu aga kes oleks osanud arvata, et me sellises kohas mõnd inimhinge kohtame. Õnneks jäid riided terveks ja ma loodan, et ka suhted heaks. Eks neid võõraid, peremeheta koeri satub meiegi õuele, kusjuures seda juhtub tihedamini kui me tahaksime. Need on suured jahikoerad, kellele kähriku murdmine on hetk, rääkimata kassist. Sellest polegi kaua möödas kui minu juurde kuuri tuiskas Mats, suur laika kannul. Kaigas peab pidevalt käepärast olema.