Avaldan ühe foto, mille osas loodan sellel olijate vastuseisu puudumisele. Tegemist on imepisikese killuga Koeru ja mitte nii väikese killuga Väinjärve maleva ajaloost. Pean täpsustama aasta aga see võib olla 1990 aasta suvi!? Maleva majaks oli Väljavahi ehk Pilu talu Väinjärve külas, mis nüüd kuulub Bobrovskitele.
Maleva tuumiku moodustas tollase Paide I Keskkooli üks klass aga paar poissi oli Ida-Virumaalt (Sondast), üks Viljandist ja vist ka Tallinnast. Paide III Keskkoolist oli lisaks mulle üks noormees ja üks tütarlaps. Üldiselt oli see suvi tore, negatiivsest tuleb meelde üks kerge rüselus Aruküla mõisa pargis – keegi malevlastest sai peksa. Korjasime peamiselt kive aga minul oli õnne kellegagi tühjaks rookida osa Rõhu karjamõisas asunud hobusetalli latritest. Kuigi sõnnikuloopimine on mulle millegipärast alati meeldinud, oli see kuivanud hobusesita kangutamine üksjagu ebameeldiv ja raske.
Ilmselt jäi meie malev siin viimaseks, sest juba tookord tekitas meie tulek paksu pahameelt. Isegi brigadir ei saanud aru, miks maleva kutsumine oli vajalik, sest omadelegi ei jagunud siis enam tööd. Kui kellelgi on ülaloleva või mõne teise malevaga mälestusi, palun neid minuga jagada. Üks malevlastest tegi meist mõned pildid ka aga neist pole midagi säilinud. Kui leian, avaldan.
2 kommentaari
Tere Marko,
Suured tänud selle pildi jagamise eest, ma isegi ei olnud teadlik, et meie rühmast fotomaterjali säilinud on. Pildi tegemise kohta ei suuda meenutada, vist on regiooni kokkutulekult? Aga aasta on kindlasti 1989 (see on ka särkidel näha). Kuigi tundin ennast selle pildi peal ära siis natuke nagu kahtlen, et kas ma ikka nii noor olen kunagi olnud ;)
Päris head mälestused on nimetatud maelvast ja ka minu järgmisest malevasuvest Peetris, Öötla mõisas. Kivide korjamist oli muidugi kõvasti aga rohkem jäi meelde heinategu ja hilisem põhipallide varjualla ajamine. Siiani suudan imestada kuidas on võimalik kahe traktrorikoorma vahel veel üks kiire ja sügav uinak teha aga eks seda teeb raske maatöö (ja vähene ööuni) noore organismiga. Peale tööpäeva oli kosutavaks traditsiooniks jalutuskäik järve äärde ujuma. Siiani ei saa ma üle, et ei julenud hüppetorni 3. korruselt vette hüpata.
Olen juba mitu aastat plaaninud suvel Väinjärve ja ümberkaudseid tuttavaid kohti külastada aga siiani on see erinevatel põhjustel edasi lükkunud. Aga selle pildi põhjal tekkinud nostalgialainel arvan, et see suvi teen selle retke ära.
Edu Sulle,
Kristo
Tule kindlasti ja astu minu poolt ka läbi! Ootame külla!
PS! Tornist võime Su ka alla lükata. :)