Tõde on ohvrite relv
„Olgu tõe väljaselgitamine ohvrite kättemaks kurjategijatele ja meie moraalne garantii tuleviku jaoks” – selliste sõnadega algab sarjas „Metsavenna-eri” ilmunud raamatu „Puhake, paremad pojad III” (Martin S. Kull, Eesti Ajalookirjas- tus 2013) eessõna. Kuldsed sõnad.
Me teame, et alati, kui on vahetunud riigikord, on ka muutunud Eestimaa ajalookäsitlus. Nii on mulle selgeks saanud, et tõelist ajalugu saab teada ainult tol ajal elanud inimeste mälestustest.
Peale Teist maailmasõda ka meie pere represseeriti ja nii sattusingi mina metsavendluse keerisesse. Minu ema varjas end ühes sealses talus. Viibides nende sündmuste keskel, tekkis mul teadmine, et toimunut peab tuleviku jaoks talletama. Ja seda olen ma teinud ligi viiskümmend aastat, sest teadjad inimesi jääb aina vähemaks.
Küüditamise aastapäeval, 25. märtsil tomus Koeru kultuurimajas ajalooõhtu metsavendluse teemal. Kohale tuli ka raamatute sarja „Metsavendluse-eri” autor. Mul tärkas lootus, et nüüd on hea võimalus võrrelda, kas kohalike inimeste mälestused lähevad kokku ka sellega, mida teised on uurinud.
Kahjuks sain suure pettumuse osaliseks. Raamatutes on kirjas materjalid, mis on sattunud arhiividesse NKVD toimikutest. Me teame, et toimikutesse sattusid materjalid, mida meile taheti jätta. Kõige tähtsamad hävitati. See selgub sellest, et paljudest asjadest ei ole üldse kirjutatud. Mõned asjad on muudetud ja paljudest tegevustest on kirjutatud nii umbmääraselt, et neid on võimatu tegelikkusega võrelda. Nendes raamatutes on ka palju asju, mis lähevad kokku minu poolt talletatuga. Ainuke viga on selles, et kohe eessõnas oleks tulnud ära märkida, et need on tegelikult julgeoleku materjalid ja järeldused tehku igaüks ise. Kui aga kirjutatakse stiilis, et see kõik ongi nii olnud, siis teadja inimesena ei taha ma ka tõde uskuda.
Kahju on sellest, et meil Eestimaal on niivõrd madalale kõlbelisele tasandile langenud inimesi, kes kommertslikel kaalutlustel ei arvesta kaasinimeste tunnetega. Mida võivad tunda tuhended nende järeltulijad, kelle esivanemaid nendes raamatutes nimetatakse bandiitideks, mõrtsukateks ja röövijateks. Nii delikaatsetel teemadel ei ole õigust kellelgi avaldada kontrollimatuid fakte. Peale viiekümneaastast andmete kogumist kahtlen minagi, kas mul on õigus anda hinnang nendel aegadele ja inimestele.
Endine Väinjärve vald oli üks suurima represseeritute arvuga valdu Eestimaal. Vähe oli siin inimesi, kelle sugulasi või omakseid ei represseeritud. Sellepärast oli ka väga palju inimesi eespool mainitud ajalooõhtul. Neil kõigil jäi ikkagi tõde teadmata. Olen nüüd kohtunud mitmete inimestega, kelle sugulastest ja tuttavatest on olnud neis raamatutes juttu. Kõik ütlevad, et suurem osa kirjutatust on alatu vale.
Ühte asja võin ma kindlalt öelda, et neil naistel ja meestel ei olnud head valikut. Oli valik halva ja veel halvema vahel. Metsavendade seas levis tuntud ütlus: “Surm siin või Siberis”. Paljud neist soovisid surra kodumaal. Nendes metsades käis sõda, milles kaotajaiks olid metsavennad.
Selles sõjas hävitati peaaegu neli küla: Metsanurga, Norra, Nahknuia ja Jõeküla. Järelikult võitlesid need inimesed oma kodu säilimise eest ja enamuse neist võib lugeda kangelasteks. Seepärast hõljubki metsavendade ümber rahvusromantiline aupaiste. Meie praeguste koerulaste kohustus on neid mäletada ja anda nende tegevusele õiglane hinnang.
Just see oleks moraalne garantii tuleviku jaoks.
Kalju Jalakas
Sellise artikli võis koerukas leida Koeru Kaja mai 2014 numbrist. Artikli autoriks Kalju Jalakas, kes ka üritusel suurelt sõna võttis. Kuigi ajalooõhtu põhjal tekkinud avalik ja tuline arutelu metsavendluse üle peaks mulle kui ürituse korraldajale meeltmööda olema ärritab mind ülalolev artikkel piisavalt, et avaldada lühike kriitiline vastulause.
Alustame siis algusest, ajalooõhtu sisu oligi nimetatud raamatusarja autori ettekanne, mitte juhuslik läbiastumine. Kui arvad teisiti, viska pilk peale ürituse kuulutusele, millel on selges eesti keeles öeldud, et Koeru kandi metsavendadest räägib Martin S. Kull.
Hr. Jalakas sai suure pettumuse osaliseks, sest selgus, et raamat on valdavalt koostatud NKVD materjalide põhjal. Minule, kes ma olin eelnevalt kõik kolm kaude või otse Koeru kandi metsavendi puudutavad raamatud läbi lugenud, see küll üllatuseks ei olnud. Samuti ei saa ma raamatu autorit süüdistada loetu põhjal ei kommertslikus lähenemises ega oma allikate varjamises. Raamatute sisu on lakooniline ning rõhutatult toimikupõhine, autori hinnanguid on väga vähe kui välja arvata püüd kasutatud materjalidest leida midagi siduvat ja käegakatsutavat, mis aitaks toimunud tervikuna mõista. Ma saan aru, et hr. Jalakas polnud kas neid raamatuid lugenud või lõi ta endale ise valed eeldused.
Minul isiklikult on hoopis kahju “sellest, et meil Eestimaal on niivõrd madalale kõlbelisele tasandile langenud inimesi“, kes ma-ei-tea-mis kaalutlustel avaldavad selliseid artikleid! Sest mille alusel väidab Kalju Jalakas, et tema tõde on objektiivsem NKVD poolt pakutavast tõest? Kas NKVD ideoloogiliselt kallutatud toimik saab olla subjektiivsem kui (küla)rahva mällu sööbinud valikulised ja sageli läbi mitme inimese säilinud mälestused? Tõin juba ajalooõhtul näite Voldemar Ringasest, kelle kohta ringleb korraga kolm erinevat (küla)tõde ja neljandat pole ma jõudnud veel kirja panna, kõik pärit erineva tausta ja ootustega inimestelt. Milline neist on õige? Tuletan ka meelde, et need, kes korraldasid haaranguid metsavendadele olid needsamad eestlased, rahvuskaaslased ja naabrid, kes teinekord ka tapetute või küüditatute vara laiali tassisid. Eks neil oli tõepoolest soov säilitada ja edastada “tõde” asjade kohta!
Sedasama kinnitab enese teadmata ka artikli autor ise, esitades küsimuse: “Mida võivad tunda tuhended nende järeltulijad, kelle esivanemaid nendes raamatutes nimetatakse bandiitideks, mõrtsukateks ja röövijateks.” Just nimelt seepärast, et tegemist on metsavendade järeltulijate või nende kaasaegsetega, tuleb ka nende sõnu võtta reservatsioonidega ning vajadusel kõrvutada (mistahes) arhiivide materjalidega. See võimalus on nüüd olemas. Teisalt küsin mina hr. Jalakalt, mida võivad tunda need inimesed, kelle esivanemad mõrvati või vägistati metsavendade poolt?
Selline tõde nagu Kalju Jalakas seda pakub, on väga ohtlik. Ühest küljest soovib mees võrdlust ja “otsib tõde”, teisalt viskub erakordse sallimatusega alternatiivsetele allikatele, tõendamaks ja üldistamaks, et metsavennad olid kangelased. Martin S. Kull seda ei eitanud, muidu poleks ta oma raamatutes (ikka nendesamade arhiivimaterjalide põhjal) pühendanud lõike ja lehekülgi meestele, kes läksid metsa, tulid sealt välja või hukkusid seal puhta südametunnistusega kaasmaalaste ees!
Mulle väga meeldis Antti Ilometsa otsene üleskutse sealsamas ajalooõhtul hr. Jalakale lindistada oma mälestused ning anda need üle järeltulevatele põlvedele uurimiseks ja tõe väljaselgitamiseks (selle asemel, et süüdistada üht tohutu töö ette võtnud ja ära teinud meest kommertshuvide vastandamises inimeste tunnetele ning madalas kõlbelisuses). Kalju Jalakas tuli kohale saama võrdlust ja selle ta sai, nüüd tuleb oma versioon kirja panna. Loodan, et see tegevus juba käib aktiivselt ja soliidses eas härra ei keskendu ainult endale sobimatute seisukohtade ümberlükkamisele meedias.
Kindlasti oli metsavendade seas nii häid kui halbu, kuidas iganes ja kelle vaatenurgast neid omadusi defineerida. Väita, et metsas elasid ainult mõrtsukad või ainult aatelised rahvuskangelased, on võimatu. Sellest võiksid aru saada ka need, kellele on nende raamatutega väidetavalt liiga tehtud. Vaadake enda ümber, kui palju on seal inimesi, kes kasutaksid ära iga ligimese õnnetuse, et endale kasu lõigata või vastupidi ning kujutage ette olukorda, mis kõik need inimesed ühel hetkel ühise nimetaja, näiteks äravõetud maise vara või kindlakskujunenud eluviisi kaotamise nimel võitlema paneb. Nii nagu “eelmises” elus võideldi endale hüved välja erinevate vahenditega, toimub see ka olukorra muutudes, või meie kontektist lähtudes, metsas. Ja nii lihtne see ongi.
Muuseas, ma ei tea millel põhineb Kalju Jalaka emotsionaalne väide, et selles sõjas hävitati Nahkanuia. Minu teada küüditati siit ainult Ehrenbusch’id kuid nende veskitalu kasutati edasi. Veski hävitas ehk jättis ilma veeta naabrimeeste vimm ja küla lihtsalt jooksis aastakümnete jooksul inimestest tühjaks. Pole kahtlustki, et ka siis mälestused ei klapi, uuri ja küsitle palju tahad!