Maarja küsis ühel õhtul, kes tema murulaugu peenralt on välja kiskunud. Vaatasime lastega üksteisele otsa kinnitasime, et meie oleme süüst puhtad. Vaatama minnes selgus, et maja taga maasikapeenras olid käinud sead! Täpsemalt – siga ning tõepoolest, murlauk oli mättaga välja tõstetud.
Hinckus on juba pikemat aega öises seavalves meie kartulimaa otsas. Komandeerisime ta sinna pärast seda kui osa vagusid umbes paar nädalat pärast tegemist üles võeti. Enne seda pildistasin metssiga, kes kergel sammul üle põllu kartulimaa poole jalutas aga koera poolt eemale peletati.
Kuigi sigu oleme näinud veel, kambas üle tee vilksamas ja eemal metsaservas toimetamas, pole meil “tegelikust” olukorrast olnud aimugi. Kui paar päeva tagasi käis Toomas maja taga olevat talirüpsi põldu mürgitamas, põrkas ta kokku kümnete sigadega, kes on ennast sinna sisse seadnud! Pean vist õnnelik olema, et meil on Hinckus ja et kahjud on siiani piirdunud üleskistud murulaugu ja paari vao kartulitega, samas kui Tsinghis Khaan ning tema sõjavägi peidavad ennast majast paarisaja meetri kaugusel.
Kunagi kirjutasin sellest kuidas loomad piiravad Nahkanuia küla. Tookordne postitus polnud niivõrd praktiline päeviku sissekanne kui mingi elevus, tingitud olukorra uudsusest. Umbes nagu see kui linnamees näeb toonekurge. Täna tunnen ma selgemalt kui kunagi varem, et metsloomad on lahutamatu osa elust Nahkanuial, osa, millega tuleb alati arvestada. Ja sageli puudub selles suhtes igasugune elevus, külalised metsast tähendavad pigem küsimust, millega see võib lõppeda ning millised ettevaatusabinõud tuleb kasutusele võtta?
Kõige lõppu foto jänesest nädala alguses, kes jääb täiendama rubriiki Loomad koduaknast. Pildistasingi teda sõna otseses mõttes aknast.
