Minu tänane külaline oli omamoodi tegelane. Märkasin teda tagapool murutraktoriga teeääri niites, kui kiirelt möödapõrisevale rollerile koer raevukalt haukudes järele tormas. Läksin järele.
Mul ei tulnudki kaugele minna, sest esmase karistuse sai vanamees metsa sisenedes kui seal libedal savipinnal kõige täiega külili käis. Mulle hakkas ta kohe oma läbimärga varrukat näitama ja kaebas savise tee ning siledate rehvide üle. Lühikest aega jagus mul imestust, miks igale minu küsimusele või lausele vanamees hoopis teist juttu teeb. Kohati tekkis lausa tunne, et räägin kohtlasega. Aga siis sain aru, et tal on kiiver peas ja ta ei kuulegi midagi. Aga võib olla kuulis ka ning lihtsalt mängis lolli. Kui see lõpuks ära sai võetud, sain ka mina oma jutud räägitud.
Taat hakkas peaaegu kohe heietama sellest kuidas ta kunagi ammu Nahkanuial Altsaunal ööbis ja kuidas Vardja veski peremehe pojad veskitammil ahvenaid püüdsid. Arvestades seda kuivõrd minu külaline oli kinni, vähemalt jutu järgi, minevikus, tekkisid mul paar küsimust, mis arvestades toimuvat laulupidu ja nädalavahetuse ülirahvuslikke hoiakuid, tundusid kohased esitada.
Kuidas siis nii, vana kooli mees, eesti mees (selline nagu neid meil siin tärkab nagu seeni pärast vihma), mees kes on vanemate kõrval loksunud vankriserval läbi külade ja taluõuede, kuulnud pealt kõiki neid vankriservalt hüütud tervitusi ning vahetatud uudiseid, ei tule selle peale, et tänasel päeval võõrast õuest läbi sõites sama teha. Näiteks tere öelda. Ja kui isegi see kõrvale jätta, eksisteerib ju elementaarne viisakus. Ja ikka tullakse rääkima sellest kuidas kunagi oli. Et kunagi “sai siitkaudu jõele” on meeles aga et kunagi kaasnes sellega terve hulk rohkem- ja vähemformaalseid viisakusi, ei ole!
Mis on juhtunud? Kas põhjustavad seda kiired masinad, mis ei võimalda näha ümbritsevat ning sunnivad keskenduma teele, kiiver, mis summutab igasugused väliskeskkonnast tulevad hääled või siis tumedad prillid, mille tagant pole näha vestluspartneri emotsiooni? Elatakse ja liigutakse omas maailmas. Väsimatult taob eestlane rusikatega kummis rinnale ja räägib uhkusega oma maa ja rahva ajaloost, keelest ja laulupeost, märkamata samas teist eestlast ja sageli ka Eestimaad.