Tuleb tuttav “sabotaaz” ette? Mulle tuleb. Kuulan autoga sõites sageli David Vseviovi ülipõnevat saadet “Müstiline Venemaa” ja midagi pole parata, minu jaoks pole paljud toonased Stalini ja partei juhtimisvõtted kusagile kadunud. Hiljuti sattusin üle kuulama saateid kolmekümnendate alguses toimunud sundkollektiviseerimisest. Nagu Tamm ja Kukumeri filmis, nägi tollane plaanimajandus ette igal aastal üha varasemat külvamist. Eks seda tehtigi või prooviti teha kuni piir vastu tuli. Ühel hetkel said kõik kukumered aru, et nii ei saa aga siis oli juba hilja. Muidugi ei olnud see kõik nii lihtne aga siiski.
“Ideaalmaastik” ei parodeeri mitte ainult noore nõukogude Eesti esimesi aastaid, vaid ka küpset, kapitalistlikku ühiskonda, kus needsamad “motivaatorid” endiselt kuid oluliselt paremini varjatuna toimivad. Jaekaubanduses näiteks nimetatakse sellist varast ja varasemast rohkem külvamist “võimaluste ärakasutamiseks” või “orgaaniliseks kasvuks”. Ja kui siis nii ei lähe, pole põhjus kunagi objektiivne vaid ikka seotud “sabotaaziga”, mida viivad läbi konkreetsed inimesed, reeglina ikka need “traktoristid”, kes käsu peale märjale põllule minnes kinni jäävad, mitte aga “Tamm ja Kukemeri”.