Juulikuu viimasel päeval käisime Maarja, Mattise ja Matildega külas minu kunagisel malevakaaslasel Albu vallas. Seal on tema ja tema pere suvekodu, mida tasapisi kõpitsetakse ja korrastatakse. Renoveerimise tempo on mõnusalt kodune ja seepärast näeb kogu krempel välja just selline nagu ta on. Ma usun ja arvan, et nii mõnedki lugejad naudivad koos minuga …
… elumaja värvilahendust …
… paksu värviga koos vanu ja rohmaka väljanägemisega aknaid …
… pisut kulunud aga endiselt imeilusat verandat.
Majal on ka endisest ajast säilinud tuulekoda koos lustaka uksekattega, …
… kus tunneb ennast mõnusalt kass …
… ja on mugav jälgida väljas möllavat raju.
Nahkanuial toimetamine ja siia kolimine on meid kokku viinud paljude huvitavate inimestega. Mõned on meid leidnud, teistega oleme ise tutvust teinud. Ja jääb endiselt üle imestada kui palju on meil lahedaid kohti, kus hoitakse au sees isetegemise oskust kuid ei minda sellega liiale. Natuke lohakust ja sirgeks loodimata põrandad ainult lisavad kodutunnet. Hea kui saaks seda kõike säilitada ka maja välisilmes, kõigis neis rikkalikes detailides, mis piltidelt vastu vaatavad. Küllap see saab raske olema, sest vähemalt ma ise ei kujuta ette kuidas näiteks veranda eluea pikendamine välja näeks. Jõudu neile sinna!
