Nahkanuial elades, olles ja toimetades olen tihtipeale mõtisklenud ja sageli ka kirjutanud sellest kuidas Eesti kultuur ning selle traditsioonid näevad välja siit kolkast vaadatuna. Ühes oma varasemas postituses kirjutasin nii, vastates küsimusele, mida me saame teha maaelu ja sellest tulenevate traditsioonide kaitseks:
Tupikseisus kuhu me oleme ennast rahvana mänginud, on üks parimaid võimalusi jäädvustada kunagise maaelu rikkalike tahkude säilmeid ning teha nägu nagu fotodel, raamatutes, helifailides ja filmilindil aga ka laulupidudel ja muudel kultuurisündmustel esitatav on päris elu ise. Aga ei ole ju. Ei ole võimalik, et surnud pikslid kannavad edasi puu elujõudu, nad saavad seda ainult meenutada.
Jälgides XI noorte laulu- ja tantsupidu, olen 2011 aastal teinud veel ühe postituse, milles avaldan oma seisukoha selle rahvusliku võtmesündmuse kui kultuuri edasikandva jõu kohta. Muu hulgas kirjutan:
Seda pidu on kõikjal meedias kiidetud taevani ja tuleb tunnistada, et olin ka ise teatud esitusi kuulates pisarateni liigutatud. Kahjuks paari südamliku ja sügava sisuga laulu ning korraldusliku poole laitmatu vormistuse tunnustamisega minu vaimustus ka piirdub. Ma ei suuda ka parima tahtmise juures näha meie laulu- ja tantsupidudes kultuuri edasikandvat või taastavat jõudu.
…
Tantsupeo asemel käisin möödunud laupäeva hommikul vanavara laadal Seidlas, kohas, kus suurte rahade eest parseldatakse maha selle kultuuri viimased materjaalsed säilmed, millest samal ajal Tallinnas lauldi- ja tantsiti. Vaatasin neid ahneid kaupmehi ja kohati lambakarjana näivaid ostjaid ning tajusin esmakordselt, et ma ei taha … ei taha olla osaline selles räpases ja omakasuahnes mängus, mille jätkumisse nii mina kui ka kõik teised laadale tulijad tahtmatult oma osa annavad. Olin märkamatult jõudnud selgusele, et ma ei suuda kunagi osta piisavalt vanu asju, näitamaks üles tänulikkust selle maa ja seda harinud rahva, siinse looduse ja nüansirikka keele vastu.
Hiljuti sattusin pliidi ees, kus siis mujal, lugema käesoleva aasta 14. juuni Õhtulehte ja leidsin sealt Kivisildniku artikli. Ma ei saa öelda, et mulle väga meeldib tema väljendusviis aga ma arvan end mõistvat, mida ta selle artikliga öelda tahab. Sedasama, mida minagi üritan öelda – laulupidu on üks suur enesepettus. Et tegemist on kommertsliku ja sisu kaotanud kombetäitmisega, mille piltlikud kombitsad ulatuvad Tallinnast Seidlani.
Ma tervet artiklit ära ei too, piirdun paari mulle meeldinud lõiguga (millest palun kaasa võtta mõtte, mitte sõnastuse).
Enesepettus, muud midagi, kui me oleme oma rahvusriigi laastanud, andnud ennast võõrvõimude pilastada, siis ei aita rahvariiete kandmine isegi siis, kui seda teha iga laupäeval. Neil puudub üleloomulik maagiline vägi muuta asjade olemust ja käiku, laulupeo rongkäik ei muuda üleüldist allakäiku, ei majanduslikku, moraalset ega sigivuslikku, sigivus on ikkagi null.
…
Tulgu laulukaare alla kokku, pangu korporatsioonilogodega T-särgid selga, ajagu püksid maha ja keeraku üksteisele pankade reklaamlauseid huilates taha, selline laulupidu kannaks aktuaalseid väärtusi, meelsust ja maailmavaadet. Ja keegi ei kobiseks, kõik oleks nii, nagu peab.
Lugesin ka kommentaare artikli all. Neid oli seal seinast seina. Mõned neist, mis pakatasid samaaegselt nii rahvuslikust uhkusest kui põlgusest Kivisildniku vastu, toetasid enesele aru andmata neidsamu Kivisildniku väiteid. Paar näidet, kus rasvane tekstiosa on minu lisatud, et oleks näha, kus täpselt tekib vastuolu kommenteerija enese sees:
Jaan kirjutab: … Iga nelja aasta tagant selline ühtekuuluvustunne ja siis keegi Kivisildnik suudab sellist pläusti siin tootma. …
Taavi kirjutab: On inimene kes ei huvitu sellest siis ok.:-SRahvamees tahad olla siis see on vaid sinu arvamus…Selle värtus on null:-DLaulupidu on just selline nagu meie rahvas.. Tahad vinguda siis tee midagi ka siin kohal ära..muidu oled lihtne jobu kes saab siin ennast välja elada…Laulupidu on osa meist nagu sina HÄrra Kivisildnik.:-D
Just nimelt seetõttu, et “laulupidu on osa meist”, on asjaosalistel raske, kui mitte võimatu, mõista selle tegelikku (jutumärkides või ilma) olemust. Ma pole saanud võimalust küsida Fred Jüssilt tema arvamust laulupidude kohta kuid kasutaksin (võimalik et meelevaldselt) tema sõnu eeltoodud kahe kommentaari kokku võtmisel. “Seda et hull oled, ise ei teagi!” Ja ma tahaksin uskuda, et igaüks, kelle sooviks on Eesti rahvuskultuuri tegelik püsimine, ei ehita oma lootusi üles taavidele, kelle emakeeles kirjutamise oskuse “värtus on null”.
Aga lugege ise ja kui tunnete, et teema väärib veel täiendavalt arutelu näiteks siinsamas ajaveebis, postitage kommentaar. “Taavidel” palun siiski mitte vaevuda kirjutama kuna ma ei ole kindel, et minu sallivusstandard selliseid mõtteavaldusi siin avaldada laseb.