Lugu järgmine. Juba pikemat aega asub Hinckuse kuut aias, tema raadiopiirde sees. Paigutasime selle sauna ees/küljes asuva maapinnast kõrgema veranda moodi konstruktsiooni peale. Seal on loomal soojem, sest tuul ei käi peale, kuivem, sest eenduv katus kaitseb täiendavalt vihma eest ning ka meil meelerahu, sest nii jääb muru kuudi ees mudaks trampimata. See viimane on üpriski tavaline pilt majapidamistes, kus pereliikmeks on õuekoer. Üldiselt on kõik sujunud plaanipäraselt kui mitte pikk, soe ja nüüdseks juba märg sügis poleks meile vingerpussi mänginud. Kuigi riisusime valdava osa majaümbruse puude otsast langenud lehti kokku, oli palju neidki, mille ma niidukiga purustasin. Purustamise käigus muutus õuemuru aastaaega arvestades soovitust lühemaks ning kaotas sellega suure osa oma vastupidavusest tallamisele. Mingil ajal märkasime, et koer, kes liigub aias nagu nööri mööda, on tekitanud murule või murusse nähtavad teerajad. Suvel neid ei olnud, sest kasvav muru ja regulaarne niitmine varjasid varasemad jäljed, mistõttu ei saanud ka harjumus ühest ja samast kohast käia endale hoogu sisse. Nüüd siis sai. Olukorra lahendamiseks panime koera teele ette mõned käepärased esemed, paar kasti, paar ämbrit ja reha, et ta vahelduseks käiks paarkümmend sentimeetrit sissetallutud rajast vasakul või paremal.
Paar õhtut tagasi tulin pimedas koju. Päris kottpime meil ei ole, selle eest hoolitsevad kolm liikumisanduriga lampi, millest üks on ka sauna küljes (kuudi kohal). Tegin asja lauda poole ja koer hakkas minu peale haukuma. Olgugi, et haukumine on koera töö, ei saa ma jätta Hinckust keelamata, kui haukumise põhjuseks on õuel liikuvad pereliikmed. Viskasin pilgu kuudi poole ja nägin, et koer istub pisut küürus asendis nagu talle kombeks, oma tavapärasel kohal kusagil kaevu ja maja joonel ning haugub. Keelasin. Keelasin veel korra ja oma imestuseks märkasin, et koer isegi mitte ei liiguta ennast vaid haugub südamerahus edasi. Vererõhk tõusis, sest on ennekuulmatu, et muidu kuulekas koer ei allu peremehe korraldusele millegagi. Järgmise käratuse peale jäi koer vait aga kohalt ei nihkunud. Siis sain juba vihaseks ja hakkasin ähvardavalt torisedes koera poole minema, et ta kuuti sundida. Tean, et kui Hinckus muu peale haukumist ei jäta, siis peremehe liginemine sunnib teda alati taganema. Olin juba poolel teel kui märkasin ka kuudi juures mingit liikumist. Vilksamisi paistis kuuti pugeva koera karvane saba. Kulus veel murdosa sekundist ja siis ma sain aru, kes selles olukorras loll oli. Olin terve selle aja suhelnud ühega kahest ämbrist, mille Maarja koera liikumisteele paigutas! Hinckus kui intelligentne ja õpetatud koer oli ajal kui mina ämbrit distsiplineerisin, täitnud sõnapealt kõik korraldused, jäädes seda tehes lihtsalt valgusallikate tegevusraadiusest pisut välja.
Lisan foto puhkehetkel Hinckusest keset oma teerada ning just sellise tegevuse vastu Maarja poolt rajatud barrikaadidest. Mann on kole vihane kui ta midagi sellist näeb, mind ajab see tema pahameel alati naerma.
