9 paiku käisin Hinckusele süüa viimas ja kuulsin küla poolt hääli. Need vaidlust või tüli meenutavad helid tulid kaugelt, kõhutunde järgi kirdest ning katkesid kohe. Tagantjärele mõeldes võis neil häältel olla järgnevaga mingi seos.
Umbes pool üks südaöösel, kui olime lapsed magama kolinud ja ise Manniga teleka ees tikusime, hakkas koer haukuma. Ma ei ole koerakõne ekspert aga seekord kõlas sellest läbi enesekindlus – võõras olend on maja ligidal. Viskasin fliisi peale, võtsin lambi ja astusin õue. Esimene lambiring ei näidanud midagi aga kui koera juurde jõudsin, et teda jälgides olukorda paremini mõista, kuulsin teed mööda lähenevaid samme. Ja kohe astus lauda ees põleva LED valgusti valgusesse sammuja ise.
Läksin külalisele vastu ja ei olnud väga üllatunud kui nägin, et tegemist on endal aru ära joonud noore mehega. Seisin risti tee peale ja peatasin otse laante põue marssiva tulija. Küsimuse peale kuhu ta teel on, sain arusaamatu pobina ja seda korduvalt. Samuti ei saanud ma selget vastust sellele, kust reisumehe seiklus Rõhu-Nahkanuia piirkonnas alguse sai. Sellegipoolest suutsin ta sundida tagasi Ervita poole pöörduma, sõbraliku soovitusega püsida teel.
Kuigi mulle purjus inimesed ei meeldi, tundus mulle, et minu külaline on sõltumata tarbitud alkoholi kogusest meeleheitel. Ja kuigi ta kuulekalt pimedusse kadus, ei andnud mu süda rahu, läksin tuppa, panin ennast riidesse ja käivitasin auto. Võtsin külalise auto peale paarsada meetrit majast eemal. Plaan oli ektreemmatkahuviline toimetada Koeru, et ta sealt ise ennast edasi organiseeriks.
Uurisin välja, et noormehe nimi on Mihkel ja et ta elab Kolga-Jaanis! Kuidas ta siia sattus ei saanud ma lõpuni teada aga see, et oleme Koeru kandis, üllatas teda siiralt. Tegin talle teel pakkumise, et helistan kohalikule konstaablile abi saamiseks. Sellest külaline keeldus oma oleku kohta väga konkreetselt ja see tundus kuidagi loogiline. Kui selgus, et mehel on telefon, tekkis uus lootuskiir. Ehk saame mõne sõbra või pereliikme appi. Aga ka see lootus kustus kui selgus, et lisaks liigselt tarbitud alkoholi tõttu tühjale peale on ka telefoni aku on tühi.
Olime selleks hetkeks jõudnud vana leivatööstuse juurde Väinjärve teel. Sealt edasi tuli mul peamiselt tegeleda üha sügavamasse meeleheitesse langeva noormehe veenmisega, et Koeru jõudmine on siiski hea mõte ja et ma ei kavatse teda suvalises kohas teele jätta. Koeru sisse sõites tekkis mul hetkeks uus lootuskiir – äkki on kiriku ees parklas üks neist turvafirmade autodest, mis seal pealtnäha pidevalt seisab. Selle asemel toimus parklas hilisõhtune kohalike kokkutulek ja nende hoolde ei julgenud ma oma purupurjus külalist jätta. Ka bussijaam langes samal põhjusel välja. Lõpp-peatuse tegin Januse Käo ees.
Ega ma enamat ei teagi. Andsin oma külalisele kaasa head soovid ja ta astus autost välja. Silmanurgast autot ümber pöörates tundus mulle nagu seisis Januse Käo ees nüüd juba kaks inimest aga ma ei jäänud seda kontrollima. Loodetavasti jõudis Mihkel turvaliselt tagasi koju. Tõenäosus, et ta Koerust küüti või öömaja (või peksa) sai on kindlasti oluliselt suurem kui seigeldes Endla looduskaitseala metsades ja rabades.
***
Hiljuti vaatasin läbi mitme aasta jooksul ajaveebi loodud rubriike ja üks neist, “Lootusetult eksinud“, torkas silma postituste vähesusega. Nüüd siis sai see täiendust.
***
Lisatud 17.11.2014.
Rääkisin täna Ruslaniga, kes on Rõhu külas servas asuva majapidamise omanik. Nemad asuvadki minust kirdes ja ma ei eksinud kui arvasin, et ülalkirjeldatud öine külaline tuli just sealt. Tagantjärele imestan ainult seda, et ma “hädalist” kohe retke alguspunkti ei toimetanud vaid Koeru viisin. Ruslani jutu järgi jõudis mees juba paar tundi pärast Koeru jõudmist oma kodukanti! Nemad aga otsisid oma kaduma läinud külalist samal ajal mööda Koeru kihelkonda taga.