Rõhu küla taassünd

Rõhu küla on rajatud vähemalt kahel korral. Preedi mõisa on esmakordselt mainitud 1442. aastal. “1564.a. kuulusid Preedi mõisa alla järgmised külad: Lahu (Last, Lahhoküll), Vahu (Waho) ja Vahu veski (hiljem ka Wöhho), Kapu (Kappo), Ramme (Rama Preedi mõisa all, arvatavasti mitte Ramma), Preediga ühendatud Rõhu (Rechte), ja Liusvere (Laustfer, st. üks osa külast kuulus Preedile, üks osa Norra mõisale). Mõis ja külad kuulusid Tallinna piiskopkonna alla.” (Allikas) Seega ulatub küla ajalugu tagasi vähemalt 16. sajandisse aga võib olla et isegi kaugemale. Paarisajaks aastaks kadus küla revisjonidest kui 1686 aastal rajatakse Rõhu karjamõis ning külarahvas paigutatakse elama Preedi mõisa teistesse küladesse. Võimalik, et osa ka Nahkanuiale, sest külana tekib too just 18.sajandi alguses. Igatahes 1712 inkvisitsiooniraamatust Rõhu küla enam ei leia, on Rõhu karjamõis ning esmakordselt Nahkanuia küla. (Vaata lisa!) Enam vähem tänapäevasel kujul tekib Rõhu uuesti pärast Vabadussõda asunduskülana, kui mõisa maad mõõdetakse välja sõjas võidelnutele ja maata talupoegadele. Jagamisele läheb ka Rõhu karjamõisa hoonetekompleks ise.

Miks ma sellest kirjutan? Kuidagi on läinud nii, et Rõhu küla näikse ärkavat veel kolmandatki korda. Enamus siinseid allesjäänud talusid on saanud uued omanikud ja mõnel majapidamisel seisab see veel ees. Kas põhjus on küla heal asukohal, mis näitab meie esivanemate ettenägelikkust ja tarkust või mängib rolli kohalik infrastruktuur koos tugeva vallakeskusega, pole vähemalt mulle üheselt selge. Kuid midagi siin siiski on. Ühed uusasukad mainisid ära isegi Nahkanuia ajaveebi, mida nad kasutasid taustainformatsiooni saamiseks enne otsuotsuse lõplikku langetamist. Aga mis on siis muutunud?

Kõigepealt ostis Kulli pere ära Kungla talu. Seejärel vahetas omanikku Kure talu. Aadama asemel sai Kure uueks peremeheks Liivo Leetma, endine jalgpallur. Need on aastatetagused tehingud. Uuema aja muutustest tuleb esimesena meelde Poljakova Ene elamine, mille soetasid endale Janno ja Külli. Sel aastal sai uued omanikud ka Kopli ehk Taningi talu, endine Karro elamine. Selle ostjateks on Paidest pärit abielupaar, kes oma tulekuga toob Rõhule ka rahvuslikku vaheldust. Viimane tehing tehti Maasika ehk Pambergi talu laguneva hoonetekompleksiga, mis samuti sai omale uue omaniku. Mees, kes selle ostis, on “on faktide põhjal “Vormsi” käsitööõllede pruulmeister”1 ja tal on isegi mingid plaanid taluga kaasas olnud maatükikesega, mis sai kohe ostujärgselt üles küntud.

Samas kõigil ja kõigel nii hästi ei lähe. Sellest pole palju aega tagasi kui perenaiseta jäi Jaagu talu. Praegu on talu saatus lahtine ning seda majandab üks pereliige, kelle jaoks see ülasanne võib käia üle jõua. Kuulda on olnud, et talus toimuvad perenaise äraolekul suuremad viinavõtmised!? Endiselt seisab tühjana Liivi ehk Vanaisaku talu. Seal mõnda aega pesitsenud Vello Voitka lahkus juba mõni aasta tagasi ega ole naasnud. Talu on müügis aga ilmselt on küsitav hind liiga kõrge. Möödunud aastal künti üles Stroomi talu koht Kure ja Kopli talu vahelisel põllul ning see asundustalu kadus sellega lõplikult.

“Vanad” majapidamised on Rõhu külas väga heas korras. Nimetada võib Aidamäe talu kus elavad Matrovid, sama ilus ja hoolitsetud on Kalju ja Lii elamine Kärdumäel. Ka vana Tõnise kodu Tuuleväljal torkab silma oma heakorraga, rääkimata Pärnassaare talu kohast, mis vaatamata tulekahjus hävinud hoonetele on lihtsalt ilus. Mainimata ei saa ka jätta vendade Sõõrude (kas on õige nimekuju) elamist. Ka uued tulijad pürgivad sinnapoole ja seda on külast läbi sõites hea vaadata. Näiteks Johannes Grünleri elumajaks ümberehitatud mõisa kivist kõrvalhoone on saanud uue katuse ja nüüd vist ka “uue” peremehe. Hoone ja kinnistu eest hoolitsemise on üle võtnud Anna poeg Ruslan, kellele see ka kuulub. Uus katus, korralikult pügatud muru, õuele veetud killustikukoormad reedavad omaniku soove midagi ära teha. Teiselt hakkab silma õuele vaikselt kogunev romula, mida seal varem ei olnud.

Hiljutised omanikevahetused on endaga kaasa toonud teisigi muutusi. Karrole kuuluv põllulahmakas Aidamaäe ja Kure talude taga on haritud, sama võib öelda teiste Rõhu küla põldude kohta. Nii mõneski talus hoitakse au sees tava endale talvekartulid kasvatada. Samas on Umbjärve raba ümbritsev männimets just Rõhu suunal hakanud mahukate raiete tõttu oma tihedust kaotama.

Ise jälgin toimuvaid muutusi erinevate tunnetega. On uudishimu, rõõm, üllatus ja mure. Rõõm kui mõni majapidamine saab uued, hoolivad omanikud, mure kui midagi silma all laguneb. Igatahes on selge, et Rõhu küla jagub veel pikaks ajaks ning ka vallal tasub siia panustada. Kuidagi on vaja ju uued elanikud Koeru külge kinnistada.

Avastuse, et Rõhu küla on kuidagi märkamatult ellu ärganud jõudis minu teadvusesse alles hiljuti, ilmselt oli “viimaseks piisaks” selles arusaamises Kopli talu ost, millega üks osa külast, nimelt Rõhult Preedile suunduva tee äära, sai endale igasse majapidamisse elanikud. Kas lähimate aastate või aastakümnete jooksul see trend kinnistub või võtab teise suuna, näeme siis. Praegu jaguneb küla oma elanike järgi pooleks, vanad ja uued olijad. Kas vanad olijad suudavad tagada oma kodutaludes järjepidevuse? Kas uued omanikud jäävad? Ilmselt on vara selle pärast muretseda, seda enam, et muretsemine iseenesest olukordi ei lahenda. Täna tuleb rõõmu tunda sellest, et Rõhu küla on elujõuline ning elab läbi väikese taassünni!

1. Vaata Endriku täpsustav kommentaar allpool [↩]